"Eiei, ta sõbrad on juba harjunud, et tal on veidrad sünnipäevad." ...

... kuulsin oma vanemlikku eeskuju telefoni ütlemas, kui ta proovis parasjagu me ideed teostada. Tahtsin, et sel aastal oleks tähtis päev meeldejääv ja natukene ehk isegi ainulaadne. Lõpptulemust aga ei oleks ma osanud ka oma uhkeimates unenägudes ette näha.

Palju õnne sünnipäevaks,

sõrmed, varbad, kõht ja kõrvad!

Palju õnne sünnipäevaks,

ripsmed, juuksed, kulmukarvad!

Palju õnne, põlved, reied,

silmad, selg ja kael ja nina!

Juhuslikult saate Teie

samavanaks nagu mina!

 /Leelo Tungal/

 Kirjutasin kutsele suurelt tunnuslauseks "Üks sünnipäev peab elus ikka rappa minema" ja kihitasin omaette naeru olles enda vaimukusest lummatud. Tausta kaunistas imeline foto rabast, lisasin muu olulise jutu juurde ja asusin saatma. Jäin põnevusega ootama vastuseid stiilis "Jah, muidugi ma tulen!" ning "Juhhei, jälle saab su sünnipäevale". Et Härra Kunstnik sujuvalt selleks ajaks juba puhkuse oli endale võtnud siis olin end süstinud paraja koguse lootusega. Tunnuslause otsustas aga musta huumorit mulle mängida ning sel nädalavahetusel oli konkureerivaid üritusi rohkem kui parmude poolt näritud auke minu jalas. Isegi Härra Kunstiku ainus edasilükkamatu asi kogu puhkuse vältel oli sel päeval. 

Seltskond jõudis. Päike säras taevas ja mina olin rahul kui kärbes värskel pannkoogil. Ei läinud kaua kui olimegi juba omadega rabas - päris ehtsas rabas. Giid pajatas natuke mulgi keelen ja mina särasin kui viieaastase ehitud kuusk. Kuulsime jutte sellest, kuidas "Peaaegu alati olen ekskursiooni ajal siin rabas ussi näinud". Jaajaa, me teame küll neid jutte - alati räägivad giidid sellist asja ja pärast vangutame kambaga päid, et me olime need esimesed "õnnelikud", kes peavad pildi vaatamisega leppima. Täpselt keset seda mõtet ilmus ootamatult laudtee alt lagedale madu! Päris maduuss! Pisike, kuid siiski päris ja mürgine. Kui mürgine täpselt, seda uurima ei läinud. Minu jaoks oli sel momendil matk täiesti korda läinud - tulgu edaspidi või pussnuge taevast! Lisaks nägime veel viiekilost ämblikku (ma väga kõvasti ei karjunud), hunnik sisalikke ja palju muud põnevat.

Olen veendunud, et keegi kuulab mu mõtteid pealt, sest varsti pärast mu pussnugade sadamise vaimset kommentaari otsustas üks pisike pilveke päikesele ette tüürida ning kuna tegemist oli siiski peoga - kutsus sõbrad kah kaasa!  Hakkas natuke sadama. Noh, mis see natukene vihma teeb, eks? Siis hakkas natuke rohkem sadama. Noh, mis see natuke rohkem vihma teeb, eks? Ja siis hakkas kallama nagu me seisaks kodus duši all. Kuna see ei suutnud meid endast välja viia - ning ma ju ootasin sünnipäevalt meeldejäävust ikkagi - alustas otse meie peade kohal tantsu äikesetorm. Raba. Lausvihm. Äikesetorm. Head sõbrad. Hingematvalt ilus vaatepilt. Olin õnnest hullumas! Jõudsime matkaga rabajärveni ning nägime välja nagu oleks sinna juba riietega paar korda sisse kukkunud. Keegi ei olnud ujumisest vaimustuses, kuid kuna mina otsustasin et "saan nii vanaks vaid korra aastas" (ja just nii ma seda teistele serveerisingi) ning vesi oli soe nagu värskelt keedetud tee, siis hüppasin sisse. Pehme vesi paitas keha ning hinge ja südamesse valgus kummaline rahulolu. Paistis vist välja, sest üksteise järel hakkasid ka ülejäänud külalised vette pudenema. Vahepeal sai välja ronida ja maasikaid/vaarikaid/juustu enda kõhtu toppida ning teha eksperimenti, kas seejärel on keerulisem ulpida keeduvees. Kuigi ma kohati kartsin, et ehk mina vaimustun olukorrast liiga palju ja teised seda ei jaga siis tegelikult oldi nõus, et selline see maapealne paradiis ongi.

Õhtu veetsime asfaldile lapsepõlvemälestusi joonistades, lauamänge mängides, grillides, saunas käies, mullitades ning otse loomulikult olid olemas ka kõikse olulisemad - vahukooretort ning öine ilutulestik. Palju õnne mulle!