"Motiiv", O.Saar

SaareNaiseRamm ei mahu oma tuppa enam äragi, sest laenutas kogu raamatukogu lõputöö jaoks välja. Ausalt, pole mõtet minna niipea miskit otsima, kõik on siin. Ma siis lappasin enamik neist läbi ja võin uhkusega teatada, et jõulud võivad tulla - sobilik luuletus on mul olemas. Kui mul nüüd jääks vaid meelde, et seal pole mitte ülased vaid siilid.. Igatahes, hakkasin juba eile ise vaikselt luuletama - nimelt polevat mitte ühtegi head majakaga luuletust ning SaareNaiseRamm oli täitsa nördinud. Ilusad ja head nagu me RoosaMannaga oleme, panime kohe paar rida paika - eemal paistab majakas, mere peal on kajakas, vana mees see sajatas, tokiga ta lajatas... Meile teadmata põhjustel see ei sobivat. Kõrged standardid mõnel, mis teha.

Olivia Saare "Vihmavarjude vikeraar" ramatust aga jäi silma luuletus, mida käisin lugesin ette kõigile, kes vähegi kuulata suvatsesid / kel põgenemisvõimalus puudus. Teie peate kahjuks ise lugema, aga kui soovite võite mind külla kutsuda, küll ma loen! 

Motiiv

Olivia Saar

Rannas on tormiga

adrut ja prahti,

tuul peksab paate

lautritest lahti,

tuul rebib puruks

ämblikulõngu,

ninna lööb lainete

 soolakat hõngu.

Soolakat hõngu,

mis õhus ja meeles,

linnud karjuvad

mõistmatus keeles.

Meiegi keel on mõistmatu tihti,

räägime mööda, ei pidet, ei sihti,

sõnu kui sõklu puistame õhku,

peidame ennast sõnadepõhku.

Sõnadepõhku. Ja adrut ja prahti

tormiga peksab randadest lahti.

Kõik, mis on kergem,

see minema ujub,

homme kõik kenasti

edasi sujub.