Hommik. Ärkasin üles selle peale, et lärm tahtis kõrvakuulmist ära võtta ning tunne on täpselt selline nagu väga suured mutid prooviks läbi põranda sisse murda. Igaks juhuks surusin küüned voodi sisse, sest kui põrand nüüd alt ära kaob siis lootsin, et voodi vähemalt otse alla kukub. Kell näitas napilt pärast kaheksat. Niipalju siis sellest kirjast, et lärmakaid töid enne kella üheksat ei teostata. Palun selgitage mulle, millises dimensioonis radika peksmine raudtoruga ei kvalifitseeru "mürarikka töö" alla. Hiljem selgus, et RoosaManna olla täpselt sama teinud ja ka voodist kinni hoidnud. Nii et võtke teatavas, külla tulete vaadake kõigepealt, ega me korrus allpool ei hängi.
Kuna uusaastaks sai Lallaga lubatud endast rohkem hoolida, siis oli päeva põhiülesanne arsti juures ära käia. Tahtsin omanda mingit korralikumat ülevaadet, et mis värk siis ikkagi on ja millele ma tegelikult allergiline olen. Viimati said testid tehtud siis, kui ma vaevalt üle lauaääre nägin ja Mootorratturi Hiiri Marsil vaatasin (mis on halb näide, sest seda ma vaatasin veel põhikoolis ka), nii et nüüd oli täitsa õige aeg kordustestiks.
Teadsin täpselt, kus arst on, kuid igaks juhuks vaatasin kaarti pealt veel kõige lühema tee ka üle. Mõeldud, tehtud. Seadsin sammud varakult juba sinna, hüppasin korra paljundusest läbi ja tatsasin õndsalt läbi linna. Poole pealt otsustasin oma otseteele veel ühe lühenduse sisse teha ja... noh, eks sealt kõik see allamäge läkski. Tee ei jõudnud sinna kuhu pidi jõudma. Tegin uue katse arstile lähemale pääseda ja... tee sai lihtsalt otsa. Aega oli viis minutit. Jooksin üle põllu ja..jõudsin kuusehekini. Egas midagi, ringiga minekuks enam aega polnud ja surusin end jõuga läbi heki. Natuke veel jooksmist mööda teeäärt ning lõpuks oligi kliinik silmapiiril. Vähemalt ei pidanud inimesed muretsema, sest jooksin Psühhiaatriakliiniku poole ja mitte sealt eemale.
Arsti juures oli tore. Esimese poole minutiga pandi mulle diagnoos ära. Kiire värk, pole midagi öelda. See, et minu tähelepanekute järgi mul selle konkreetse haiguse jaoks enamik sümptomid puudusid arsti väga palju ei kõigutanud. Ehk teisisõnu - kogu mu elu on vale olnud ning ma ei ole allergiline mitte millelegi, lihtsalt palju stressi ja ilmastik. Seletasin uuesti, mis mul mureks ja... kästi rohkem kreemitada vaid. Lõpuks sai arst aru, et minuga lihtne pole ja nii kergelt minust lahti ei saa - ja oli hambad risti nõus testima ka. Korra pakkus välja, et helistaksin tulemuste saamiseks, kuid otsustas jube kiiresti ümber e-kirjade kasuks. Kaval lüke, mine tea mida ma telefonis küsima hakkan.
Teel koju korjasin viimased kuuseokkad juustest välja..
Kuna uusaastaks sai Lallaga lubatud endast rohkem hoolida, siis oli päeva põhiülesanne arsti juures ära käia. Tahtsin omanda mingit korralikumat ülevaadet, et mis värk siis ikkagi on ja millele ma tegelikult allergiline olen. Viimati said testid tehtud siis, kui ma vaevalt üle lauaääre nägin ja Mootorratturi Hiiri Marsil vaatasin (mis on halb näide, sest seda ma vaatasin veel põhikoolis ka), nii et nüüd oli täitsa õige aeg kordustestiks.
Teadsin täpselt, kus arst on, kuid igaks juhuks vaatasin kaarti pealt veel kõige lühema tee ka üle. Mõeldud, tehtud. Seadsin sammud varakult juba sinna, hüppasin korra paljundusest läbi ja tatsasin õndsalt läbi linna. Poole pealt otsustasin oma otseteele veel ühe lühenduse sisse teha ja... noh, eks sealt kõik see allamäge läkski. Tee ei jõudnud sinna kuhu pidi jõudma. Tegin uue katse arstile lähemale pääseda ja... tee sai lihtsalt otsa. Aega oli viis minutit. Jooksin üle põllu ja..jõudsin kuusehekini. Egas midagi, ringiga minekuks enam aega polnud ja surusin end jõuga läbi heki. Natuke veel jooksmist mööda teeäärt ning lõpuks oligi kliinik silmapiiril. Vähemalt ei pidanud inimesed muretsema, sest jooksin Psühhiaatriakliiniku poole ja mitte sealt eemale.
Arsti juures oli tore. Esimese poole minutiga pandi mulle diagnoos ära. Kiire värk, pole midagi öelda. See, et minu tähelepanekute järgi mul selle konkreetse haiguse jaoks enamik sümptomid puudusid arsti väga palju ei kõigutanud. Ehk teisisõnu - kogu mu elu on vale olnud ning ma ei ole allergiline mitte millelegi, lihtsalt palju stressi ja ilmastik. Seletasin uuesti, mis mul mureks ja... kästi rohkem kreemitada vaid. Lõpuks sai arst aru, et minuga lihtne pole ja nii kergelt minust lahti ei saa - ja oli hambad risti nõus testima ka. Korra pakkus välja, et helistaksin tulemuste saamiseks, kuid otsustas jube kiiresti ümber e-kirjade kasuks. Kaval lüke, mine tea mida ma telefonis küsima hakkan.
Teel koju korjasin viimased kuuseokkad juustest välja..
0 comments:
Post a Comment