"Päevakorral on hurraa-optimism. Õhk on optimismist lausa paks. Oled jõudnud punkti, kus negatiivsusele ei jätku lihtsalt ruumi."

Ütles minu tänane horoskoop. Väga palju ta mööda ei pannudki. Unenäod läksid tunduvalt rohkem kontrolli alla pärast viimast sissekannet (mis tõestab rääkimise tähtsust - toim.), suvi on käes ja ilmad muutuvad aina soojemaks. Samas, mingit drastilist edasiminekut ei toimu. Hullem veelgi - isegi pisikest liikumist pole. Paigalseis. Nagu kiiktoolis kiikumine, tegevus on aga edasi ei vii kuskile. (Välja arvatud, kui sa kiigud mu vanaema kiiktooliga, tollega saab küll tahtmise juures toa ühest otsast teise sõita).

Ma nautisin vahelduseks seda, et polnud muutust iga päev. Seda võiks kirjeldada kui vaadata kuskil põllul, kiikudes üksiku puu külge seotud kiigul, päikeseloojangut. Saatjaks on soe suvetuul selle saatel liikuv rohi. Mõnus koht, kuhu peituda kui asjad üle pea kasvavad. Oled päeva, oled kaks. Kiigud nädalakese. Ja siis lähed hulluks. Mina vähemalt sellist rahu liiga kaua ei talu. Mingit elevust on vaja. Seljakotiga kuskil uitada. Kiskjale pai teha või tema eest puu otsa ronida. Ühe valdkonna unistuse suutsin täna teadvustada. Oi see saab super olema. (Täpsem info jääb minu teada hetkel - toim.)

Tuleb luua kunstlikult olukordi, mis oleksid erinevad ja viiksid edasi. Vahetada kiiktool ratastega tugitooli vastu, millel on teekann külge ehitatud ning kus on mõnus lauake mu kaktustele.. Tuleb vaid fantaasiat kasutada.

Eilse päeva tsitaat: "Miks öelda 'ups' kui võiks öelda 'arvutimonitor'."