Hooaja lõpupidu

Nüüdseks peaaegu nädal tagasi toimus Genialistide Klubis Teatritehase hooaja lõpupidu, mille kohta ütles iga verelible minus, et ma pean sinna minema. Läksin ka. Pärast üritust olid näolihased naermisest valusad. Ning seejuures mitte teeseldud suunurkade tõstmisest. Lava vallutasid kõigepealt Animal Drama, mille kõik liikmed olid loomakostüümis. Ühe liik meil jäigi määratama, oli ta nüüd mutt või koer. Neile järgnes Leegitsev Sidrun, kes minu pettumuseks ei olnud sidrunikostüümis ning põlema ta end - ega kedagi teist - ei süüdanud. Viimasena astusid lavalaudadele Unholy Fables liikmed. Tutvuse poolest roomasime mugavalt istekohalt lava ette, kust ühtlasi oli tunduvalt kergem pildistada. (Ega te ometi ei arvanud, et ma ilma kaamerata läksin?) Unholy Fables ise nimetab oma muusikastiili "Metal / Death Metal / Psychedelic". Pole päris see, mida ma igapäevaselt kuulan. Kuid seistes seal, kõlari kõrval ning seda kuulata.. oli midagi võimast. Helilained põrkusid vastu iga vereliblet, tormates läbi organismi nagu oleks kummitusega kokku puutunud. Mõtted proovisid karjuda kuid sellise heli keskel polnud neil lootustki. Unholy Fables teab kuidas teha ükskõik milline üritus paremaks ning korraldasid tuleshow. Sellega ei olnud aga õhtu lõppenud. Järgmisena toodi välja berimbau ning atabaque. Just, teie mõte liigub õiges suunas - toimus järjekordne capoeira esitlus. Meie ainus küsimus pärast õhtut oli "Can we do what again?". Hooaja lõpupidu ei olnud mitte ainult Teatritehasel vaid ka minu üks hooaeg lõppes.

Järgnes päev õppimise tähe all. Neid momente, kui ma vihast õppematerjalid minema viskasin oli küll ja rohkem. Siiski on mu ümber inimesi, kes suudavad mind motiveerida õppima. Või olen ma lihtsalt liiga kergelt ümberveendav.

Esmaspäeval kirjutasime suure hurraaga eksamit. Olgu tänatud geen, mis andis mulle oskuse adekvaatselt iba ajada. Kirjutasin kolm või neli lehte juttu, osa sellest läks isegi teemasse. Mõtlesin, et kui D kätte saaks, oleks rahul. Unistasin isegi C'st. Sain B. Ma pean endasse rohkem uskuma ja unistused kõrgemaks ajama. Õhtul läksime Püssi, sest Vihmaussile on ikka vaja pöialt hoida, kui ta suure rahva ees laulma peab.

Sellest järgmine päev on mul täielikult mäluauk. Siiski mitte eelmise õhtu süül, vaid ma lihtsalt ei mäleta, millega ma tegelesin. Kolmapäeval vaatasin, kuidas Maaülikool lõpuaktuseid korraldab. (Õnnitlused mu tublile toakaaslasele!) ning eile vaatasin kuidas Tartu Ülikooli LOTE teaduskond neid teeb. Kahe võrdluses viimane võitis. Õhtul läksime Genialistidesse, sest minu silmis ääretult hea häälega Laura Junson oli esinemas, kitarril Erko Niit. Kuigi minu pettumuseks tuli esitlusele vaid üks eesti keelne laul, jäin rahule. Erko Niit oli mulle üllatuseks, tema annetega ei olnud ma kursis. Mõnus madal hääl ning suurepärane kitarrimängimise oskus. Peaks Laurale mainima, et eile oli ilus kontsert.

Täna lähen oma pisikesele sõbrale külla, kes demonstreerib mulle kuidas ta oskab süüa kõrvitsalödi. Tegus lõpp tegusale nädalale.