Metsistunud ja arvatavasti mõne gripi käes kannatavad sääsed, batuut koos teetassiga, päikesepõletus ning saun. Paljajalu tulikuumal maapinnal, kilomeeter kilomeetri järel.. Värskelt niidetud heina lõhn... Ei ole paremat kohta kui kodu! Siin hakkavad minu hommikud:

Viimastel päevadel on saanud põhiküsimuseks, miks ma üldse veel üritan. Postkasti todays fortune ütles, et pessimistid ei võida kunagi. Kas see kuulub ka pessimismi alla, kui ma tean, et pole enam mõtet end ogaraks rabeldeda ning tuult püüda ning annan alla? Paar korda on sellistel hetkedel minuga rääkima juhtutud. Mulle näidati, et on mõtet püüelda. Praegu ei ole ma jälle nii kindel. Ma olen võimatu, ma tean. Sisemine dilemma, sest samas ma keeldun uskumast, et elu on koletu ja jube ning raske.

Ma tahan revolutsiooni.