Mõni aeg tagasi sai kilgatud, et meil on juuni kuu ja minul ei ole unehäireid. Nüüd on sobilik aeg tuletada meelde rahvaütlused, nagu näiteks "Ära hõiska enne õhtut" ning tunnistada, et rõõmustatud sai liialt vara. Mind pole õnnistatud siiski mitte unehäiretega oma levinuimas tähenduses, sest.. minu tüüpilise unehäireperioodi kohta magan üllatavalt palju. Ärkan iga tunni tagant kuid näen sellest hoolimata und, mis magamise ajal on ääretult reaalne ning mis 1) on hommikuti selgelt meeles 2) jätkub kui ärkan vahepeal 3) rohkem kui pooltel kordadest olen teadlik, et see on uni. Ääretult kummaline kooslus, tunda et see toimub reaalselt ja teada, et see on kõigest uni. Sündmused, mis seal toimuvad on seotud mu viimaste päevade mõtetega. Katsetan unenägudes läbi ideid. Samuti olen pidanud vestlusi inimestega nendel teemadel, millest ma ei ole julgenud/tahtnud/pole võimalust olnud rääkida. Raske uskuda, et nii kergesti lucid dreamingu oskuse endale sain.
Kuid tänu nendele vestlustele - mida ei ole päriselt toimunud - tunnen, et need inimesed on mulle nüüd tunduvalt lähedasemad, tunnen ärgates neist meeletult puudust. Püüan meeleheitlikult meelde jätta, mis juhtus tegelikult ja mis unes. Hulleim on see, et unes näen üritusi, mille kohta tean, et ma ei saa seal osaleda. Ning kui sa oled korra näinud seda, kui rõõmus on keegi, et sa oled kohal ning tegelikult sinna minna ei saa siis sa suudad ette kujutada liigagi hästi, mida ta tunneb kui sa ei tule. I had a chance and I blew it. Teiste inimeste mõistmine on tunduvalt paremaks muutunud.
Hakkan sega ajama reaalsust ning unenägusid, just viimaste tõelisuse pärast. Senimaani hulleim, mis juhtunud, on minu pettumus nähes hommikul segamini tuba, samas kui ma tean täpselt, et koristasin tunde. Senimaani. Kuid selles nö teises reaalsuses katsetan tunduvalt rohkem, teades et minuga ei juhtu midagi. Mida ööd edasi, seda vähem tunnetan, et uni on uni ja reaalsus on reaalsus.
Mulle hakkab ühe rohkem tunduma tõelisena teooria, et ongi kaks reaalsust, kus inimene elab paraleelselt.
See sai segaselt kirja pandud. Kuid ma ei muretse liialt. Ei julge millegi nimel vanduda hetkel, et ma unes sissekannet ei kirjuta. Andestage mulle mu segased laused ja kummaline käitumine.
Kuid tänu nendele vestlustele - mida ei ole päriselt toimunud - tunnen, et need inimesed on mulle nüüd tunduvalt lähedasemad, tunnen ärgates neist meeletult puudust. Püüan meeleheitlikult meelde jätta, mis juhtus tegelikult ja mis unes. Hulleim on see, et unes näen üritusi, mille kohta tean, et ma ei saa seal osaleda. Ning kui sa oled korra näinud seda, kui rõõmus on keegi, et sa oled kohal ning tegelikult sinna minna ei saa siis sa suudad ette kujutada liigagi hästi, mida ta tunneb kui sa ei tule. I had a chance and I blew it. Teiste inimeste mõistmine on tunduvalt paremaks muutunud.
Hakkan sega ajama reaalsust ning unenägusid, just viimaste tõelisuse pärast. Senimaani hulleim, mis juhtunud, on minu pettumus nähes hommikul segamini tuba, samas kui ma tean täpselt, et koristasin tunde. Senimaani. Kuid selles nö teises reaalsuses katsetan tunduvalt rohkem, teades et minuga ei juhtu midagi. Mida ööd edasi, seda vähem tunnetan, et uni on uni ja reaalsus on reaalsus.
Mulle hakkab ühe rohkem tunduma tõelisena teooria, et ongi kaks reaalsust, kus inimene elab paraleelselt.
See sai segaselt kirja pandud. Kuid ma ei muretse liialt. Ei julge millegi nimel vanduda hetkel, et ma unes sissekannet ei kirjuta. Andestage mulle mu segased laused ja kummaline käitumine.
1 comments:
Lucid dreaming on väga hea vahend loovuse arendamiseks.
Vestluste pidamine on aga kahtlane, sest alati on teiste inimeste juures mingi oluline tegur, millest sa teadlik pole ja seega unenäos sellega ei arvesta. Saad ennast välja elada, aga samas ka veidi petad end
Post a Comment