Mõned päevad tagasi vaatasin filmi, mis juhatas inimese, kes tõi capoeira minuni, selle võitluskunsti/tantsu/mänguni. Linateos millest jutt, on 1993 aastal valminud "Only The Strong". Filmis kõlas ääretult hea mõte: "I've got major news for you. The world can be as big as you want it to be, or as small as your tiny little hood." Me ise oleme vastutavad oma elu eest. Ning seejuures enda, mitte teiste oma. Unistada tuleb suurelt.
Hiljem lugesin oma öökapiraamatut - mida mul enam ei ole, sest vanaema avastas, et pole sellist veel lugenud - kus vestlesid omavahel metsikus looduses elav põder ning loomaaiast pärit kotkas. Põder lausus: "Sest - mis on elu? See on võitlus! Elu - see on lüüasaamised ja võidud, kaotusekibedus ja õnnejoovastus. Mida on puuril meile pakkuda? Ainult kindlat ninaesist ja ohutut elu - aga mida on üldse väärt elu, kust puudub risk? Üle lumise välu huntide eest põgenedes, neid jalahoopidega eemale peletades - vaat sellistel hetkel tunned sa tõeliselt, missugune on elu maitse! Ja kui sa surmväsinuna võssa tuigud, lahingust kurnatud, nahk hammustustest vermeis, kopsudes kiirest kihutamisest vere maik, siis sa võid öelda - ma elasin, ma võitlesin, ma võitsin! Ainult sääraste hetkede järel suudad sa õieti hinnata puulehtede õrna maitset, päikese rammestavat soojust, emapõdra pehmet lähedust. /--/ Ainult vaba loom, kelle turja kohal vihisevad kütikuulid, oskab hinnata iga päikesetõusu, sest ta teab, et see võib jääda tema viimaseks." (A. Kivirähk, "Jutustused")
Enam paremini öelda ei saakski. Kasuta antud võimalusi, tõuse pärast kukkumist. Usu endasse ja oma võimetesse. Arvesta teistega ja kuula, kuid ära lase nendel arvamusel end liialt mõjutada. Pole mõtet muretseda selle üle, mida teised arvavad. Sest kumb on lõpuks sinule esmatähtis - sa ise või teised Kui mitte praegu, siis millal? Et aastakümnete pärast saaks uhkusega öelda - ma elasin, ma nägin! Laialdaselt levinud teadmised, mida paljud peavad lihtsalt sõnakõlksuks.
Ma võiks hetkel vist motivatsioonist lausa lõhki minna.
Hiljem lugesin oma öökapiraamatut - mida mul enam ei ole, sest vanaema avastas, et pole sellist veel lugenud - kus vestlesid omavahel metsikus looduses elav põder ning loomaaiast pärit kotkas. Põder lausus: "Sest - mis on elu? See on võitlus! Elu - see on lüüasaamised ja võidud, kaotusekibedus ja õnnejoovastus. Mida on puuril meile pakkuda? Ainult kindlat ninaesist ja ohutut elu - aga mida on üldse väärt elu, kust puudub risk? Üle lumise välu huntide eest põgenedes, neid jalahoopidega eemale peletades - vaat sellistel hetkel tunned sa tõeliselt, missugune on elu maitse! Ja kui sa surmväsinuna võssa tuigud, lahingust kurnatud, nahk hammustustest vermeis, kopsudes kiirest kihutamisest vere maik, siis sa võid öelda - ma elasin, ma võitlesin, ma võitsin! Ainult sääraste hetkede järel suudad sa õieti hinnata puulehtede õrna maitset, päikese rammestavat soojust, emapõdra pehmet lähedust. /--/ Ainult vaba loom, kelle turja kohal vihisevad kütikuulid, oskab hinnata iga päikesetõusu, sest ta teab, et see võib jääda tema viimaseks." (A. Kivirähk, "Jutustused")
Enam paremini öelda ei saakski. Kasuta antud võimalusi, tõuse pärast kukkumist. Usu endasse ja oma võimetesse. Arvesta teistega ja kuula, kuid ära lase nendel arvamusel end liialt mõjutada. Pole mõtet muretseda selle üle, mida teised arvavad. Sest kumb on lõpuks sinule esmatähtis - sa ise või teised Kui mitte praegu, siis millal? Et aastakümnete pärast saaks uhkusega öelda - ma elasin, ma nägin! Laialdaselt levinud teadmised, mida paljud peavad lihtsalt sõnakõlksuks.
Ma võiks hetkel vist motivatsioonist lausa lõhki minna.
0 comments:
Post a Comment