Teisipäeval spontaanselt Genialistide Klubisse minnes sattusin Maarius Pärna kontserdile. Noormees, kes kunagi olnud Poeedi Privileeg koosseisus ning nüüd laulab nii enda kirjutatud laule kui ka enda viisistatud eesti luuletajate loomingut.
Kõik laulud sisaldasid endast mingit mõtet mitte ei olnud lihtsalt huupi valitud laused, mis hiljem suvalisse järjekorda asetatud. Meeldejäävaimaks olid Poeedi Privileeg repertuaarist "Tahan olla elu argpüks" ja "Eneseimetlejate klubi" (mida laulja enda arvates võiks laulupeol laulda) ning Maariuse enda lood "Positiivne mees" ("Jah, olen üdini positiivne mees.. HIV, HIV") ja "Imelik inimene".
Tahan olla elu argpüks rääkis sellest, kuidas laulja soovib joosta metsas, kus ei ole juurikaid mille otsa komistada ja juua vaid jaheda kohvi, et mitte keelt põletada. Tundsin automaatselt ära mitu tuttavat, kes vihmaga õue ei lähe ja päikese ajal kasutavad mitme tuubi kaupa kreemi korraga. Mida aga annab elu milles puuduvad pisimadki riskid? Võimalustel tuleb haarata sarvist. Tänu sellele sattusin reedel vaatama formaliinist läbi imbunud laipa ning öösel praktiliselt võõra seltskonnaga keemiahoonesse katseid uudistama. Tulemuseks on minu suurenenud silmaring, mõnus mälestus ja uued tuttavad. Igas hetkes on mingi võimalus, mida ei tohi käest lasta. Muidu juhtub sama, millega lõppeb laul. " .. ja magan elu lihtsalt maha.."
Kõik laulud sisaldasid endast mingit mõtet mitte ei olnud lihtsalt huupi valitud laused, mis hiljem suvalisse järjekorda asetatud. Meeldejäävaimaks olid Poeedi Privileeg repertuaarist "Tahan olla elu argpüks" ja "Eneseimetlejate klubi" (mida laulja enda arvates võiks laulupeol laulda) ning Maariuse enda lood "Positiivne mees" ("Jah, olen üdini positiivne mees.. HIV, HIV") ja "Imelik inimene".
Tahan olla elu argpüks rääkis sellest, kuidas laulja soovib joosta metsas, kus ei ole juurikaid mille otsa komistada ja juua vaid jaheda kohvi, et mitte keelt põletada. Tundsin automaatselt ära mitu tuttavat, kes vihmaga õue ei lähe ja päikese ajal kasutavad mitme tuubi kaupa kreemi korraga. Mida aga annab elu milles puuduvad pisimadki riskid? Võimalustel tuleb haarata sarvist. Tänu sellele sattusin reedel vaatama formaliinist läbi imbunud laipa ning öösel praktiliselt võõra seltskonnaga keemiahoonesse katseid uudistama. Tulemuseks on minu suurenenud silmaring, mõnus mälestus ja uued tuttavad. Igas hetkes on mingi võimalus, mida ei tohi käest lasta. Muidu juhtub sama, millega lõppeb laul. " .. ja magan elu lihtsalt maha.."
0 comments:
Post a Comment