Arutasime Dustfingeriga, kuidas inimesed hoiavad enda sees asju mida nad tegelikult tahaks karjuda palju kopsumaht lubab, kuid jätavad selle ütlemata... mis iganes põhjusel. Suhtumine stiilis „Ma ei ütle talle, et ta teguviis mind solvas, ta peab ise sellest aru saama“. Järjepidav eeldamine, et su elukaaslane/sõber/tuttav/võhivõõras tänaval on selgeltnägija ja mõistab elus toimuvat samamoodi. No ega ikka ei mõista küll. Leppisime siis kokku, et meie selle halli massi küüsi ei satu ja vähemalt teineteisele räägime just seda, mis toimub meie hallolluses ajukoore all.
Nüüdseks on sellest otsusest mõned nädalad möödas ning mõtteid on olnud igasuguseid. Hetki, kus teki sisse keeratuna pimedas kapis edasi tagasi kõikuda ning imestada, mis mustad jõud panid mind mõnda asja talle avaldama oli ka. Need aga lahkusid sama kiiresti kui pähklid minu käest, sest kapis tõmblemine oli täiesti mõttetu. Miks? Need olid minu mõtted, tunded, arvamused, mis ma välja ütlesin. Tema ütles ka just seda, mida tema mõtles. Ning kui suudetakse üle olla sellest, et maailma naba oled sa vaid enda maailmas ning ülejäänud maailm ei pruugi sinu omaga sarnaneda siis tulemuseks on teineteise parem mõistmine. Jah, lõpp eeldustele ja oletustele. Roheline tuli suhtlemisele!
Nüüdseks on sellest otsusest mõned nädalad möödas ning mõtteid on olnud igasuguseid. Hetki, kus teki sisse keeratuna pimedas kapis edasi tagasi kõikuda ning imestada, mis mustad jõud panid mind mõnda asja talle avaldama oli ka. Need aga lahkusid sama kiiresti kui pähklid minu käest, sest kapis tõmblemine oli täiesti mõttetu. Miks? Need olid minu mõtted, tunded, arvamused, mis ma välja ütlesin. Tema ütles ka just seda, mida tema mõtles. Ning kui suudetakse üle olla sellest, et maailma naba oled sa vaid enda maailmas ning ülejäänud maailm ei pruugi sinu omaga sarnaneda siis tulemuseks on teineteise parem mõistmine. Jah, lõpp eeldustele ja oletustele. Roheline tuli suhtlemisele!
0 comments:
Post a Comment