Valikuvõimalus on alati. Iseasi muidugi, kui tervislikud on variandid, mille vahel valida saab. Näiteks aastaid tagasi koolis valisin mina tee, kus ma võitlesin oma õiguste eest ja ütlesin välja oma arvamuse, saades sellega tiitli kui "kooli protestivaim õpilane" (seda siiski vaid ühe õpetaja jaoks -toim.) Ülejäänud valisid vaikides istumise ja pärast ukse taga õpetaja kirumise.
Eelnevast selgub, et ma kipungi üldjuhul valima tee, kus ma ütlen välja oma mõtted ja ei mõtle nii väga tagajärgedele. Õpin käituma veidi vähem impulsiivselt ning kaaluma erinevaid võimalusi. Selle tulemusena oli minu silmis eile parimaks võimaluseks põgeneda. Põgeneda kohast, mis mulle meeldib. Kohast, kus toimuv mulle meeldis. Tunnen, et tegin õige otsuse. Kogu selle nädala olen olnud tiitliga "Neiu antisotsiaalne", suheldes minimaalselt ning vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli.
Inimesed on erinevad - mõnel on vaja rääkida kellegagi, et lahendada probleeme. Nende kuulmine aitab mõista paremini mõtteid. Minul on ka vaja rääkida, kuid endaga. Ja siis ma olengi nagu kõhtjalgne, kes keelub oma kojast välja tulemast. Sest keegi teine ei saa lahendada minu probleeme, vaid mina ise olen selleks võimeline. Endaga siis asjad sirgeks rääkida on vahva ja aegajalt lausa vajalik. Olen nädala olnud tigu, hoidunud trennist ja inimestest. Ega see kerge ei ole olnud. Käisin ükspäev jalutamas ning seadsin sammud vastassuunas trennipaigale, jõudsin endale üllatuseks siiski paika mida üritasin vältida.
Kõhtjalgsed lõpetavad ka aegajalt oma korpuses istumise ja tulevad välja. Nii ka mina. :)
Teie natukene omamoodi punapea*
* sama jalutuskäigu ajal tuli mõte end punapeaks jälle värvida.
skip to main |
skip to sidebar
0 comments:
Post a Comment