Kes taob arvuti ette istudes pead vastu seina ja oigab endamisi, siis võin teid rõõmustada - viimane sissekanne sel teemal. Ja siit ta tuleb - koolikümblus, päev 5!
Neljapäeva õhtul ootamatult saadud kõne viis mu - nagu eelmises sissekandes mainitud - külla mu väiksele sõbrale. Polnud teda külastanud kaua, seega ei üllatunud, kui kõigepealt jälgis ta mind väga kahtlustavalt. Vestluse käigus hakkas ootamatult naerma, ehmatades sellega teda ning järgmised kolm minutit möödusid nutu saatel, lapsel peas ilme "Issi, sa ei jäta mind ometi TEMAGA siia." Kui mu pisike sõber mind natkene torkida sai ning avastas, et ma polegi nii jube kui ta arvas ning hakkasime juba hästi läbi saama. Mind hoiatati - magab vähe, ärkamine toimub nutuga, söömise ajal toolis ei taha püsida, võib nutta, kipub kogemata hammustama (<- mind hammustas ta juba kahe hambaga, nüüd on kuus rohkem) Mis tegelikult toimus? Magas ideaalselt (ning ei nutnud kordagi minu unelaulu peale), sõi tublisti, ei hammustanud ning oli väga jutukas ning mänguhimuline kaaslane. Naersime nagu oleksime kuulnud maailma parimat nalja ning saime muidu suurepäraselt läbi. Sokid andsid ka talle üle - talle meeldis neid rohkem kotist välja võtta ja tagasi panna kui jalas hoida.
Siis tormasin tööle. Nii kui kohale jõudsin lahkusid õpetajad koolitusele ning minust sain unevalvur. Üks lapsevanem oli seltsiks, pärast ärkamist meisterdasime ingleid. Mind liigutas jällegi tohutult see, kuidas nende silmad lähevad särama kui neil ise lasta midagi teha - mina ei kavatsenudki nende eest pisikest õmblustööd ära teha, samas kui minu kaaslane just seda tegi. Seletasin neile kuidas asi käib ja kahekesi siis õmblesime. Lapsed, kes said ise oma ingli õmmelda olid päeva lõpuni sellest vaimustuses, kellele õmblus ära tehti kaotasid huvi varem. Soovitus kõigile õpetajatele: Varuge kannatust ning laske lastel ise toimetada. Nad vaimustuvad sellest tunduvalt rohkem.
Seejärel taheti mind jällegi kolmeks jagada. Sel korral olin kavalam ning suunasin kolme erineva tegevuse juures olevad lapsed ühe tegevuse juurde. Worked like a charm.
Arvasin alguses, et lahkumine ei ole üldse raske. Seda arvasin kuni momendini, kui pidin uksest välja astuma. Sellest projektist osa võtmine ei näidanud mulle seda, kas ma tahan seda tööd kogu oma järgneva elu teha. Kuid näitas, et ma suudan sellega hakkama saada. Millest hetkel mulle täiesti piisab.
Neljapäeva õhtul ootamatult saadud kõne viis mu - nagu eelmises sissekandes mainitud - külla mu väiksele sõbrale. Polnud teda külastanud kaua, seega ei üllatunud, kui kõigepealt jälgis ta mind väga kahtlustavalt. Vestluse käigus hakkas ootamatult naerma, ehmatades sellega teda ning järgmised kolm minutit möödusid nutu saatel, lapsel peas ilme "Issi, sa ei jäta mind ometi TEMAGA siia." Kui mu pisike sõber mind natkene torkida sai ning avastas, et ma polegi nii jube kui ta arvas ning hakkasime juba hästi läbi saama. Mind hoiatati - magab vähe, ärkamine toimub nutuga, söömise ajal toolis ei taha püsida, võib nutta, kipub kogemata hammustama (<- mind hammustas ta juba kahe hambaga, nüüd on kuus rohkem) Mis tegelikult toimus? Magas ideaalselt (ning ei nutnud kordagi minu unelaulu peale), sõi tublisti, ei hammustanud ning oli väga jutukas ning mänguhimuline kaaslane. Naersime nagu oleksime kuulnud maailma parimat nalja ning saime muidu suurepäraselt läbi. Sokid andsid ka talle üle - talle meeldis neid rohkem kotist välja võtta ja tagasi panna kui jalas hoida.
Siis tormasin tööle. Nii kui kohale jõudsin lahkusid õpetajad koolitusele ning minust sain unevalvur. Üks lapsevanem oli seltsiks, pärast ärkamist meisterdasime ingleid. Mind liigutas jällegi tohutult see, kuidas nende silmad lähevad särama kui neil ise lasta midagi teha - mina ei kavatsenudki nende eest pisikest õmblustööd ära teha, samas kui minu kaaslane just seda tegi. Seletasin neile kuidas asi käib ja kahekesi siis õmblesime. Lapsed, kes said ise oma ingli õmmelda olid päeva lõpuni sellest vaimustuses, kellele õmblus ära tehti kaotasid huvi varem. Soovitus kõigile õpetajatele: Varuge kannatust ning laske lastel ise toimetada. Nad vaimustuvad sellest tunduvalt rohkem.
Seejärel taheti mind jällegi kolmeks jagada. Sel korral olin kavalam ning suunasin kolme erineva tegevuse juures olevad lapsed ühe tegevuse juurde. Worked like a charm.
Arvasin alguses, et lahkumine ei ole üldse raske. Seda arvasin kuni momendini, kui pidin uksest välja astuma. Sellest projektist osa võtmine ei näidanud mulle seda, kas ma tahan seda tööd kogu oma järgneva elu teha. Kuid näitas, et ma suudan sellega hakkama saada. Millest hetkel mulle täiesti piisab.
0 comments:
Post a Comment