Nende Austraalia

Hommikul kui plaanitust sai tunduvalt varem ärgatud otsustasin aega sisustada teiste elus sobramisega blogide lugemisega. Minu üllatus oli piisavalt suur, et mind peaaegu toolilt kukkuma panna, kui avastasin, et neiu Laura on Austraalias. Jah, ma teadsin, et ta läheb ja ma teadsin, et see toimub enne jõulukuu algust. Siiski mõjub fakt kohalolekust erinevalt mineku faktist. Selge oli see, et minu idee talle head reisi enne selle algust soovida põrus.

Kui ma oma vallatute patsidega jõuluvana pisikest abilist mängisin ja mööda raamatupoode kolasin (hoolimata teadmisest, kust seda teost võimalik saada on ei saanud ma jätta kasutamata võimalust raamatupoode külastada.) tuli mul see maalapp tasapinnalise kaarti all paremas nurgas jällegi meelde. Seejärel komistasin otsa raamatule "Minu Austraalia". Oeh, Austraalia - kängurude, ämblike ja koaalade maa. Minu unistuste maa ka. Ükskord saab nende Austraaliast ka minu Austraalia.

Sellised hetked on motiveerivad. Kus keegi võtab oma seitse asja ja läheb. Ilma plaanita. Imetlen ja kadestan neid inimesi üheaegselt, soovides ise kunagi nende hulka kuuluda. Momendil olen liiga jalgupidi Eestis kinni. Või ongi see just õige aeg? Läbi Rumeenia ja Brasiilia Austraaliasse. Ja igast kohast saan mälestuseks kivi ja purgiga liiva.

Hans Christian Andersen on öelnud, et “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” Olen viimastel nädalatel saanud virtuaalse õie kuna olen ilus, tark ja osav lihtsalt esmaspäeva tõttu ja see teeb päeva ilusamaks küll. Nüüd on veel freedom puudu.