Valguse kiirus on 299 792 458 m/s. Valu liigub kehas kiirusega umbes 96 m/s. Aevastus võib levida 160 km tunnis. Ja elu.. elu lihtsalt vihiseb mööda. Sellest sain ma täna aru, kui olin „kergelt“ halvas tujus ja - isikult arvasin, et hakatakse lohutama - mind lihtsalt persse saadeti selle pärast. *
Millest see halb tuju tekkis? Murphy seadus, et kui miski saab valesti minna, siis ka läheb. Tekkis kerge angiinioht, võitlesin käte ja jalgadega ning ei tulnud. Et ma end liiga mugavalt tunda ei saaks või hullemgi veel - capoeiraga tegeleda, otsustas mu tarkusehammas uuesti kasvama hakata. Vasak pool näost on paistes ning kui ma naeratan näen välja nagu oleks merisea põske toppinud.
Lisaks elukaaslase otsingud. (Elukaaslase, mitte elus kaaslase. Elus olemine on siiski soovitatav) - toim.) Kuigi ma tean, et ise ma leidma ei pea ja nad annavad mulle kellegi ,ei rahulda see mind. Sündroom 307 ei ole pärast esimese toakaaslase lahkumist kunagi sama. Usun, et suure tõenäosusega saan tuba jagada sadistist nudistiga või muud sellesarnasega. Rääkisin aasta tagasi samamoodi, kui ei teadnud kellega koos elama hakkan ning kui ta nüüd – pärast aastast kooselu - teavitas mind oma lahkumisest oli minu reaktsiooniks küsimus, mida ma saan teha, et ta jääks. Üüri langetada minu võimuses pole ning teda kinni siduda ja kapis hoida ei kõla pikemas perspektiivis parima lahendusena. Kuid kaks korda ikka ei vea. See koos tundega kõik-kaob-mu-elust ning lisaks veel mõned tegurid üksteise otsa kuhjates tekitasidki selle tunde, kus kukkusin ümber kõigest peale õnne ning mul kästi minna eelmainitud sihtpunkti.
Aga milleks? Milleks ma lasen sellistel asjadel endale mõjuda niivõrd ulatuslikult? Elu vihiseb mööda. Ma ei taha oma lastelastele õhtuti videokõnedes (suure tõenäosusega selleks ajaks inimesed teineteist vaid selle teel näevadki) rääkida muinasjutu vahepalaks, kuidas ma olin endast väljas kuna mu arvuti seaded olid täielikud paigast ja ma veetsin kuu aega mõeldes kellega ma satun kokku elama. Ma parem räägin neile, kuidas ma oma arvuti ära parandasin ja kuidas ma elasin kaks aastat koos sadistist nudistiga.
Jah. Lause „Ei, sa ei vihastanud mind. Ma pigem pettusin natuke..“ mõjub minule ikka ääretult hästi. After all... mittesüttiv on vaid väljakutse.
* Ärge nüüd arvake, et niimoodi saab alati minu tuju paremaks. Ei.
-----------------------
Kristjan 'Garf', noormees väga mitmest bändist, valmistas eile uuele loole sõnad. Lugu kannab nime "Memory Lane" ja sellest on hetkel.. sõnad. Mina olen täielikus vaimustuses. Ma usun, et nii mõnedki saavad nendega end seostada.
Millest see halb tuju tekkis? Murphy seadus, et kui miski saab valesti minna, siis ka läheb. Tekkis kerge angiinioht, võitlesin käte ja jalgadega ning ei tulnud. Et ma end liiga mugavalt tunda ei saaks või hullemgi veel - capoeiraga tegeleda, otsustas mu tarkusehammas uuesti kasvama hakata. Vasak pool näost on paistes ning kui ma naeratan näen välja nagu oleks merisea põske toppinud.
Lisaks elukaaslase otsingud. (Elukaaslase, mitte elus kaaslase. Elus olemine on siiski soovitatav) - toim.) Kuigi ma tean, et ise ma leidma ei pea ja nad annavad mulle kellegi ,ei rahulda see mind. Sündroom 307 ei ole pärast esimese toakaaslase lahkumist kunagi sama. Usun, et suure tõenäosusega saan tuba jagada sadistist nudistiga või muud sellesarnasega. Rääkisin aasta tagasi samamoodi, kui ei teadnud kellega koos elama hakkan ning kui ta nüüd – pärast aastast kooselu - teavitas mind oma lahkumisest oli minu reaktsiooniks küsimus, mida ma saan teha, et ta jääks. Üüri langetada minu võimuses pole ning teda kinni siduda ja kapis hoida ei kõla pikemas perspektiivis parima lahendusena. Kuid kaks korda ikka ei vea. See koos tundega kõik-kaob-mu-elust ning lisaks veel mõned tegurid üksteise otsa kuhjates tekitasidki selle tunde, kus kukkusin ümber kõigest peale õnne ning mul kästi minna eelmainitud sihtpunkti.
Aga milleks? Milleks ma lasen sellistel asjadel endale mõjuda niivõrd ulatuslikult? Elu vihiseb mööda. Ma ei taha oma lastelastele õhtuti videokõnedes (suure tõenäosusega selleks ajaks inimesed teineteist vaid selle teel näevadki) rääkida muinasjutu vahepalaks, kuidas ma olin endast väljas kuna mu arvuti seaded olid täielikud paigast ja ma veetsin kuu aega mõeldes kellega ma satun kokku elama. Ma parem räägin neile, kuidas ma oma arvuti ära parandasin ja kuidas ma elasin kaks aastat koos sadistist nudistiga.
Jah. Lause „Ei, sa ei vihastanud mind. Ma pigem pettusin natuke..“ mõjub minule ikka ääretult hästi. After all... mittesüttiv on vaid väljakutse.
* Ärge nüüd arvake, et niimoodi saab alati minu tuju paremaks. Ei.
-----------------------
Kristjan 'Garf', noormees väga mitmest bändist, valmistas eile uuele loole sõnad. Lugu kannab nime "Memory Lane" ja sellest on hetkel.. sõnad. Mina olen täielikus vaimustuses. Ma usun, et nii mõnedki saavad nendega end seostada.
2 comments:
Sa otsid ühikasse seda elukaaslast?
Just.
Post a Comment