Eile Tartuffil üllatusin mingil põhjusel, nähes teatud rahvast diiavniga Raekoja platsil. Tegelikult kui nad poleks sellega tulnud, oleks hämmeldus olnud. Tore oli kallistada inimesi, kelle nägu hakkas juba meeles minema. Filmid olid ka hea. Hoolimata sellest, et ma ehmusin kui ekraanile kivi ilmus. Austraalias kive ämblikega segi ajamine ei tee haiget. Ämblikke kivideks pidamine aga küll. Ning ööpimeduses langes nii mõnigi täht. Igati korda läinud õhtu.
Pool viis uinudes mõtlesin endamisi, kuidas ma kella üheksast üles suudan ärgata. Kell seitse olin üleval. Ja kell kaheksa ärkasin. Kell üheksa ka. Hirm oli asjata. Seadsin sammud Tigutorni suunas, mis on jätkuvalt sama ümmargune kui varem. Nüüd olen sealt tagasi. Praeguseks momendiks ei tunne poolt oma nägu, näen välja nagu oleksin elevandi põske toppinud ning olen oma verd juba ohtlikult palju neelanud. Good news is I won't suffer from blood lost. Juhuks kui tekkis arvamus, et ümmarguses hoones on end sisse seadnud maffia, kellele ma võlgu olin, siis eksite. Majas pesitseb minu hambaarst, kes sikutab välja tarkusehambaid. Arst oli tore nagu eelmiselgi korral, tekitab tunde et kui ta vaid teeks ettepaneku laseksid kõik hambad välja tõmmata.
Hambaarstid mulle ei meeldi. Süstlad mulle ei meeldi. Hamba tõmbamiseks on vaja hambaarsti süstlaga. Felt like dying and not from happiness. Kui tarkusehammas käes ja haav vaid õmblemist vajas, ütlesid minu närvid vist lõpuks üles ja demonstreerisin arstile oskust pilt tasku panna. Lehkan siiamaani nuuskpiirituse järgi.
Kuna nuuskpiiritus on sellistes olukordades turgutav sõber siis jagasin varsti jälle maailma asju ning mulle anti luba lahkuda. Seadsin sammud poe poole -> shoppamine pidavat vähendama naistel stressi ja parandama tuju. Tujuparandust ma vajasin ning marssisin otsejoones teepoodi. Nägin natuke vaeva, kuid suutsin müüjale oma soovi selgeks teha ning ostsin seda rahvsuus tuntud nimega „appi-kuidas-sa-saad-sellist-jälkust-juua“ teed. (Originaalis siiski JapanGenMaicha). Nüüd tuleb vaid oodata aega, kui kuumad joogid on jälle lubatud...
EDIT: Pärast korralikku peotäit valuvaigisteid suutsin magama jääda. Ma enam ei mäleta, mida unes nägin, kuid ma virutasin iseendale. Vastu paistes näopoolt. That really hurt.
Pool viis uinudes mõtlesin endamisi, kuidas ma kella üheksast üles suudan ärgata. Kell seitse olin üleval. Ja kell kaheksa ärkasin. Kell üheksa ka. Hirm oli asjata. Seadsin sammud Tigutorni suunas, mis on jätkuvalt sama ümmargune kui varem. Nüüd olen sealt tagasi. Praeguseks momendiks ei tunne poolt oma nägu, näen välja nagu oleksin elevandi põske toppinud ning olen oma verd juba ohtlikult palju neelanud. Good news is I won't suffer from blood lost. Juhuks kui tekkis arvamus, et ümmarguses hoones on end sisse seadnud maffia, kellele ma võlgu olin, siis eksite. Majas pesitseb minu hambaarst, kes sikutab välja tarkusehambaid. Arst oli tore nagu eelmiselgi korral, tekitab tunde et kui ta vaid teeks ettepaneku laseksid kõik hambad välja tõmmata.
Hambaarstid mulle ei meeldi. Süstlad mulle ei meeldi. Hamba tõmbamiseks on vaja hambaarsti süstlaga. Felt like dying and not from happiness. Kui tarkusehammas käes ja haav vaid õmblemist vajas, ütlesid minu närvid vist lõpuks üles ja demonstreerisin arstile oskust pilt tasku panna. Lehkan siiamaani nuuskpiirituse järgi.
Kuna nuuskpiiritus on sellistes olukordades turgutav sõber siis jagasin varsti jälle maailma asju ning mulle anti luba lahkuda. Seadsin sammud poe poole -> shoppamine pidavat vähendama naistel stressi ja parandama tuju. Tujuparandust ma vajasin ning marssisin otsejoones teepoodi. Nägin natuke vaeva, kuid suutsin müüjale oma soovi selgeks teha ning ostsin seda rahvsuus tuntud nimega „appi-kuidas-sa-saad-sellist-jälkust-juua“ teed. (Originaalis siiski JapanGenMaicha). Nüüd tuleb vaid oodata aega, kui kuumad joogid on jälle lubatud...
EDIT: Pärast korralikku peotäit valuvaigisteid suutsin magama jääda. Ma enam ei mäleta, mida unes nägin, kuid ma virutasin iseendale. Vastu paistes näopoolt. That really hurt.
0 comments:
Post a Comment