Lühikese elu vältel, mis siin planeedil igale – elavale – isikule antud on, ollakse tihti sunnitud lahendama probleeme. Ettetulevad probleemid erinevad nii oma raskuse, tähtsuse kui ka sisu poolest.
Probleemidega on elu keerulisem, seega tuleb neid lahendada. On ju loodud lausa etapid, millises järjekorras seda teha, et tulemus oleks võimalikult soovipärane ning edukas. Alustades märkamisest ja määratlemisest, lõpetades hindamisega. Raskuste lahendamine on vaid suunatud mõtlemine. Mõtlemine, definitsiooniga, mis psühholoogiaõpikust meelde jäänud kõlab järgnevalt: „Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.“
Jõuangi sujuvalt selleni, millest tahtsin rääkida. Tänapäeva maailm on punktis, kus mõeldakse meeletult palju lahendamaks probleeme. Teoorias on kõik super. Liigutame hallollust nii et higi lendab ja voilaa – ebameeldivad asjad muutuvad nähtamatuks. Kuid nagu mõtlemises on erinevaid elemente (kujundid, mõisted jne) on minu arvates jaotus võimalik ka korrastava ja mittekorrastava mõtlemise näol. (Definitsiooni kohaselt viimast mõtlemiseks ei loeta). Ning just mittekorrastav domineeribki.
Tulemus? Mõeldakse end lolliks. Mõeldakse, kuid ei uurita. Ei täideta etappe, mis psühholoogid on kunagi ammu paika pannud. Selle asemel et kellegi käest küsida, mis täpselt oli, eeldatakse. Egoismi võidukäik. Igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab, isegi kui ei olla mingil teemal kompetentne. Sest seda ikka teistele ei näita, et ehk sa said valesti aru. Suurepärane, sest otse loomulikult on ju eeldamine tunduvalt kiirem ja täpsem kui otsesed küsimused. Minu isiklik arvamus on, et probleemid saavadki alguse sellest, et rahvastik ei suhtle omavahel. Suhelge ja lõpetage eeldused! Oma silm olevat kuningas. Kuningas on ka inimene oma hirmude ja kartustega, kes saab oma info kellegi käest, kelleks võib olla lombakas või pime.
Mõtteid lugeda ei ole võimalik seega ärge eeldage, et teine seda teeb. Parem veel, ärge eeldage üldse. Vaid kui te tahate midagi, et teine teaks siis öelge. Kui ise tahate midagi teada, siis küsige. Ka võibolla rumalana kõlavaid küsimärgiga lõppevaid lauseid. Kes esitab lolli küsimuse, jääb rumalaks viieks minutiks. Kes ei esita, kartes naerualuseks saada, jääb rumalaks kogu eluks. Küsige ja suhelge!
Nähakse ainult üht kümnedikku sellest, mis tegelikult toimub. Kuid sellest piisab, et oleks võimalus valida miljoni tee vahel, millest igaüks on erinev. Iga otsusega on võimalik rikkuda oma elu ning sa ei pruugi seda avastada enne vanaduspõlve, kus ei suudetagi enam meenutada, mis oli põhjuseks. Samas on iga otsusega võimalik teha oma elu endale meeldivamaks. Peab olema julgust, et otsus teha. Ja siis öeldakse, et saatust ei ole. ON. Igaüks loob ise endale saatuse oma valikutega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Selliste, natuke segaselt esitatud, mõtetega läheb blogi teadmata ajaks kollektiivsele palgata puhkusele. Now is safe to turn off your computer and call your friends to ask them out.
Probleemidega on elu keerulisem, seega tuleb neid lahendada. On ju loodud lausa etapid, millises järjekorras seda teha, et tulemus oleks võimalikult soovipärane ning edukas. Alustades märkamisest ja määratlemisest, lõpetades hindamisega. Raskuste lahendamine on vaid suunatud mõtlemine. Mõtlemine, definitsiooniga, mis psühholoogiaõpikust meelde jäänud kõlab järgnevalt: „Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.“
Jõuangi sujuvalt selleni, millest tahtsin rääkida. Tänapäeva maailm on punktis, kus mõeldakse meeletult palju lahendamaks probleeme. Teoorias on kõik super. Liigutame hallollust nii et higi lendab ja voilaa – ebameeldivad asjad muutuvad nähtamatuks. Kuid nagu mõtlemises on erinevaid elemente (kujundid, mõisted jne) on minu arvates jaotus võimalik ka korrastava ja mittekorrastava mõtlemise näol. (Definitsiooni kohaselt viimast mõtlemiseks ei loeta). Ning just mittekorrastav domineeribki.
Tulemus? Mõeldakse end lolliks. Mõeldakse, kuid ei uurita. Ei täideta etappe, mis psühholoogid on kunagi ammu paika pannud. Selle asemel et kellegi käest küsida, mis täpselt oli, eeldatakse. Egoismi võidukäik. Igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab, isegi kui ei olla mingil teemal kompetentne. Sest seda ikka teistele ei näita, et ehk sa said valesti aru. Suurepärane, sest otse loomulikult on ju eeldamine tunduvalt kiirem ja täpsem kui otsesed küsimused. Minu isiklik arvamus on, et probleemid saavadki alguse sellest, et rahvastik ei suhtle omavahel. Suhelge ja lõpetage eeldused! Oma silm olevat kuningas. Kuningas on ka inimene oma hirmude ja kartustega, kes saab oma info kellegi käest, kelleks võib olla lombakas või pime.
Mõtteid lugeda ei ole võimalik seega ärge eeldage, et teine seda teeb. Parem veel, ärge eeldage üldse. Vaid kui te tahate midagi, et teine teaks siis öelge. Kui ise tahate midagi teada, siis küsige. Ka võibolla rumalana kõlavaid küsimärgiga lõppevaid lauseid. Kes esitab lolli küsimuse, jääb rumalaks viieks minutiks. Kes ei esita, kartes naerualuseks saada, jääb rumalaks kogu eluks. Küsige ja suhelge!
Nähakse ainult üht kümnedikku sellest, mis tegelikult toimub. Kuid sellest piisab, et oleks võimalus valida miljoni tee vahel, millest igaüks on erinev. Iga otsusega on võimalik rikkuda oma elu ning sa ei pruugi seda avastada enne vanaduspõlve, kus ei suudetagi enam meenutada, mis oli põhjuseks. Samas on iga otsusega võimalik teha oma elu endale meeldivamaks. Peab olema julgust, et otsus teha. Ja siis öeldakse, et saatust ei ole. ON. Igaüks loob ise endale saatuse oma valikutega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Selliste, natuke segaselt esitatud, mõtetega läheb blogi teadmata ajaks kollektiivsele palgata puhkusele. Now is safe to turn off your computer and call your friends to ask them out.
1 comments:
Suurepärane. Õige sõnum (inimesed võiks ise selle peale tulla, aga võta näpust), hea vormindus
(:
Post a Comment