Kuna peale kooli mu elus mitte muhvigi hetkel ei toimu, siis üldjuhul on inimestel juba siiber saanud minu kuulamisest - sest muud mul rääkida ei ole kui oma uusi loengutest kogutud teadmisi. Õnneks sain ühe kodutöö raames uusi tuttavaid, kes ei pannudki näppe kõrva ja ei hakanud "La-la-laaa" tegema kui ma notsude vajaduste elastusest rääkima hakkasin.
Teiselt poolt jällegi, kuigi sõbrad on aru saanud, et mul muud rääkida pole hetkel kui loomade käitumisest, siis see ei tähenda, et nad mu kuradile saadaks. Mind on ikka vaja, sest nende elus toimub oi kui palju. Lihtsalt, suhtlus on väga monoloogne ning minult oodatakse pigem toetavaid vahemärkusi nagu "mhmh" või "Saan aru".
Positiivse noodina aga see, et esmaspäevaks peaks etoloogiaga ühel pool olema ning kui kõik edukalt läheb, ei istu ma 24/7 kapi toel põrandal õppides.
Aga et teid kallid lugejad säästa mu koolijutust, siis natukene "ühikadraamat" ka. (Draama mõõtmeid see välja ei anna kuid midagi paremat ka pajatada ei ole). Olen kogu oma tudengipõlve ühikas elanud ning ainsad nõud, mis lõhutud, on olnud sellel semestril. (Jah, isegi Belgias, kus tüübid ühe käest läinud peo ajal lõid pudeli otsapidi seina sisse ei lõhutud ühtegi klaasi). Tänase hommikuse seisuga oli kilde aga kolmest erinevast nõust juba- nendest kaks kuulusid mulle. Ehk siis: Minu sigailus ämblikuga teraapiaklaas leidis oma kurva lõpu vannitoas, kus... ma tegelt ei tea ja vist ei taha ka teada, miks nad mu joogiklaasiga vannitoas olid. Sellel asemele osteti uus ja täiesti tavaline klaas, mis leidis oma lõpu paar nädalat hiljem jäädes mu toakaaslase käe ja veekraani vahele. Selle asemele tuli õlleklaasi stiilis klaas, mis on imekombel senimaani elus. (Siikohal on üheks lugevaks argumendiks kindlasti ka see, et seda hoian ma teistest eemale nüüd).
Täna öösel oli kööki tekkinud suuremat sorti pestud nõude virn. Valmistasin mina hoolega oma putru ning pärast üht koputust vastu potiäärt kulbiga...varises see torn nagu laviin. Esimese hooga ei olnudki justkui miskit hullu kuid hiljem avastas toakaaslane oma mõrvatud kausi hunniku alt. Lömastatud suurema kausi poolt. Kuna mingil põhjusel rahvas räägib vaid mulle, et "Kuule, võiks ju olla et kõik koristavad kapi enda järelt ära, eks?" siis võtsin ohjad enda kätte ning läksin ja pidasin hommikul kõigile ükshaaval pisikese loengu teemal "Kuidas ühikas ellu jääda ilma nõusid kaotamata ning prügisorteerimise ABC". Kui sellest kasu ei ole, võtame plastnõud kasutusele.
Ja muud ei olegi. Eesti või Türgi post ei ole mu kirjadest vaimustuses (praeguse seisuga täpselt pooled on kaduma läinud) ning ma oskan itaalia keeles öelda, et ma olen hulluks läinud. Selline see mu elu hetkel on. Aga kes notsudest või puuviljakärbestest või kajakatest teada tahab / vestlust sel teemal teha, vabalt võtke ühendust. :)
Teiselt poolt jällegi, kuigi sõbrad on aru saanud, et mul muud rääkida pole hetkel kui loomade käitumisest, siis see ei tähenda, et nad mu kuradile saadaks. Mind on ikka vaja, sest nende elus toimub oi kui palju. Lihtsalt, suhtlus on väga monoloogne ning minult oodatakse pigem toetavaid vahemärkusi nagu "mhmh" või "Saan aru".
Positiivse noodina aga see, et esmaspäevaks peaks etoloogiaga ühel pool olema ning kui kõik edukalt läheb, ei istu ma 24/7 kapi toel põrandal õppides.
Aga et teid kallid lugejad säästa mu koolijutust, siis natukene "ühikadraamat" ka. (Draama mõõtmeid see välja ei anna kuid midagi paremat ka pajatada ei ole). Olen kogu oma tudengipõlve ühikas elanud ning ainsad nõud, mis lõhutud, on olnud sellel semestril. (Jah, isegi Belgias, kus tüübid ühe käest läinud peo ajal lõid pudeli otsapidi seina sisse ei lõhutud ühtegi klaasi). Tänase hommikuse seisuga oli kilde aga kolmest erinevast nõust juba- nendest kaks kuulusid mulle. Ehk siis: Minu sigailus ämblikuga teraapiaklaas leidis oma kurva lõpu vannitoas, kus... ma tegelt ei tea ja vist ei taha ka teada, miks nad mu joogiklaasiga vannitoas olid. Sellel asemele osteti uus ja täiesti tavaline klaas, mis leidis oma lõpu paar nädalat hiljem jäädes mu toakaaslase käe ja veekraani vahele. Selle asemele tuli õlleklaasi stiilis klaas, mis on imekombel senimaani elus. (Siikohal on üheks lugevaks argumendiks kindlasti ka see, et seda hoian ma teistest eemale nüüd).
Täna öösel oli kööki tekkinud suuremat sorti pestud nõude virn. Valmistasin mina hoolega oma putru ning pärast üht koputust vastu potiäärt kulbiga...varises see torn nagu laviin. Esimese hooga ei olnudki justkui miskit hullu kuid hiljem avastas toakaaslane oma mõrvatud kausi hunniku alt. Lömastatud suurema kausi poolt. Kuna mingil põhjusel rahvas räägib vaid mulle, et "Kuule, võiks ju olla et kõik koristavad kapi enda järelt ära, eks?" siis võtsin ohjad enda kätte ning läksin ja pidasin hommikul kõigile ükshaaval pisikese loengu teemal "Kuidas ühikas ellu jääda ilma nõusid kaotamata ning prügisorteerimise ABC". Kui sellest kasu ei ole, võtame plastnõud kasutusele.
Ja muud ei olegi. Eesti või Türgi post ei ole mu kirjadest vaimustuses (praeguse seisuga täpselt pooled on kaduma läinud) ning ma oskan itaalia keeles öelda, et ma olen hulluks läinud. Selline see mu elu hetkel on. Aga kes notsudest või puuviljakärbestest või kajakatest teada tahab / vestlust sel teemal teha, vabalt võtke ühendust. :)
0 comments:
Post a Comment