Nädalavahetus läks nagu kõik eelnevad. Ehk siis reedel luban endale vaba päeva, et nädalavahetusel õppimiseks energiat koguda ja järgmine hetk on pühapäeva südaöö, kus vesiste silmadega kalendrit vaatan ja aru ei saa, kuidas jälle nii läks. Ülikoolis nii kaua käidud, et vahepeal ma juba täitsa eeldan sellise olukorra tekkimist ning jätan õpikud ja muud vajalikud materjalid Tartusse - ega ma koormaeesel ole, et neid niisama kaasa vedada. Aga usk endasse on ikka jube suur ja varsti vean jälle enesekindlalt kõike koju...
Sel pühapäeva õhtul tabas mind aga lisaks nädalavahetuse plaanide hävimisele veel teinegi üllatus. Minu masterplaan õppimise osas lendas vastu taevast, sest nädalas on seitse päeva mitte kaheksa. Samamoodi hävis eriefektide saatel mu eksamiplaan, sest selgus, et 19 ja 9 on erinevad kuupäevad. Sellistel hetkedel olen ma tõsiselt üllatunud, kuidas ma nii kaugele üldse jõudnud olen. Tegin mõlemad plaanid ümber ning esimesega olen praeguseks kolmapäeva õhtus. (Olgu öeldud, et momendil on teisipäeva öö. Juhhei!)
Kuupäevade tundmine on üldse minu üheks nõrgaks küljeks. Vihtusin teha igasuguseid põnevaid matemaatilisi ülesandeid. Mitu tundi tegin. Sest tähtpäeva võis juba õhus tunda. Öösel kell üks avastasin aga pettumusega, et tähtaeg on 26. november ja oh üllatust - meil on alles oktoober. Ei saa ikka ilma järgi kodutööde tegemist planeerida.
Kuid kui kodused nädalavahetused välja jätta siis üldiselt on tunne nagu oleks "Tangled" multikast pärit hobune Maximus. Kõik, mis vaja saab tehtud, olenemata sellest kui keeruline, aeganõudev või raske see on. Kui minust film tehakse, siis selle praeguse hetke taustaks oleks Mika - Any Other World muusika (ilma sõnadeta). Kangelane tuleb, hakkab vaikselt nokitsema oma töö kallal.... ning siis tuleb sõnadeta stseen, kus tehakse elusid muutvaid tegusid. Vot nii.
0 comments:
Post a Comment