
Kurtsime siis kõrgematele jõududele, et külm on. Rääkisime loo ära ning nad arvasid - nagu meiegi selleks hetkeks - et see kõikse normaalsem ikka pole. Lubati, et järgmine päev saadetakse kamp mehi meid soojendama radikat parandama. Jäime sellega rahule ning mina rääkisin tööl kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et koju minnes on mul totaalne saun.
Tulin siis koju, külmast kange ning sinine ning hõikasin üle korteri: "Noh, palju meil sooja on juba?". SaareNaiseRamm tuleb jäätunud pilgul mulle vastu ja ütleb, et ei ole midagi. Okei, noh, ju siis varsti tuleb, eks? Mehed käisid? Tegid midagi? Ütlesid, et saab sooja? Jah. Jah. Jah.
Mitu tundi hiljem väriseme hullemini kui Titanicu filmis Jack ja Rose kui vesi laeva tungis ja nemad seal sees ringi jooksid. Kui ma käisin laupäeval tekk ümber ja palavikus suulist eksamit tegemas ei olnud ka nii jahe. RoosaManna magas mattununa tekikuhja all (me vähemalt loodame, et see seal on tema) ning nägi und sellest, kuidas ta päikest kallistab. Kuhi aegajalt natuke võbeles, ju siis värises tema ka. Katsusime vahetpidamata radikat, sest... see ju kohe läheb soojaks. Eks?! VALE. Avastasime pettumusega, et töömehed on meie ühe leige laigu radika pealt ära varastanud! Mõlemas toas on radikad jääkülmad. Õudusega vaatame, kuidas temperatuur langeb ja meie.. täielikult ilma kütteta oleme.

Kas kellelgi lõkkematerjali on?
0 comments:
Post a Comment