Apr 5, 2010

Muinasjutt nimega Minu elu

Seisin keset heinamaad, päike paitamas soojalt talvega kahvatuks muutunud põski ning soe kevadtuul sasis juustes. Veidi eemal hüppasid kolm suurte valgete sabatuttiga kitse mööda põldu ringi. Kaugemal metsa serval näris üks sabatutikandja lume alt välja sulanud heina. Eemal oli veel üks.. ja veel üks.. Sinise taeva all lendlesid linnukesed, kes ise samal ajal rõõmsalt sädistades, et kevad on lõpuks ometi saabunud. Kõrgelt üle pea lendas vähemalt 11 haneparve oma kolmnukrse lennustiiliga. Seejärel, justkui ei kuskilt ilmus selgete värvidega suur vikerkaar. Varsti oli märgata ka teist, suuremat ja kahvatumat. Ainus, mis puudus oli rääkivad jänesed.

Jah, muinasjutt. Ning igas muinasjutus peab olema keegi, kes ilusat püüab rikkuda ning susserdab koguaeg kuskil. I was that twist in the fairytale. Ning see oli juba hirmutav - olla enda muinasjutus õelaks tegelaseks. Ei soovita kellelegi, ausalt. Viimasel ajal olen oma halbu harjumusi ümber koolitanud ning muutun vaikselt heaks tegelaseks, kes metsas rohututil istudes võib okassiga silitada ja kellele karu paneb öösel teki peale.

Lähiajal pildid lihavõtetest, kus oli selle aasta esimene jänesekujuline leib, esimene päikeseloojangu pildistamine ning esimene mudas roomamine ja palju muud. Stay tuned!

0 comments: