Nädala lõpu poole olen ma kuidagi jube endasse tõmbunud olnud. Olgu see siis põhjustatud viimaste päevade sündmuste või kooli lähenemise pärast, endale hakkab juba närvidele käima. Avastasin, et suve on jäänud veel vaid loetud päevad ja oma plaanidest ei ole ma peaaegu midagi korda saatnud. Näpud ei ole kitarrimängust valusad ja hollandi keele oskus ei paranenud ka. Eks tuleb kooli kõrvalt.
Mida ma siis suvi otsa tegin? Südamekujulisi keedumune. Keegi ei saanud aru, et need südameid kujutasid. Katsetan uuesti. Järjehoidjaid meisterdasin. Hammaste ja silmadega. Nüüdseks muidugi on SassTheCat seda juba hambaga katsunud, seega silma sees on suur auk. Ja hoidja hambad on õhukesest paberist tehtud, seega need tõmbavad rulli. Aga muidu on täitsa kobe veel.
Ja nagu pealkiri ütleb, otsustasin loovaks hakata. Tegin ümbrikke ja kaarte ja kõike sellist loovat näputööd. Lisaks võtsin kaamera jälle kätte ja ronisin päiksele lähemale. Sääsed nautisid tasuta lõunat ja mina sain pildi mida saab kasutada õpikutes "Kuidas valesti päikest pildistada." Prussakas jäi natukene etemalt pildile. Aga sellised mitmejalgsed ja jalutud on alati mind hoidnud.
Hämmastaval kombel sain paar päeva tagasi ka pildi, mis tekitas küll lõpuks rahulolu. Tegelikult oli seal seerias päris mitu pilti, mis mulle meeldis. Märja heina sees roomamine tasus end jällegi ära. Ehk ma peakski rohkem keskenduma mikromaailmale kui natuke suurematele asjadele, nagu näiteks Päike?
0 comments:
Post a Comment