Feb 5, 2009

Minu inimesed.

Mingist filmist, mille nime/tegelasi/tegevustikku ma meenutada ei suuda, on kõlama jäänud lause we don't love people for what they are but for what they make us. Umbes nii. Kõik mis ma olen, head ja vead, on osa kellestki - justkui pusle, mille teised on kokku pannud.

Me koosnemegi nendest inimestest, kes on meie ümber. Inimesed, kelle mõistmisel oleks Y-kromosoomi olemasolu väga kasulik ja inimesed, kes teavad täpselt oma sokipaaride arvu. Inimesed, kes mind ravivad vaid paari lausega (Näe - mainisin ära su ravioskused! Nagu palusid!) ja inimesed, kellega võib lõpmatuseni rääkida. Inimene, kes... on minuga. Nemad on minu ümber. Ühes olen kindel, nad on head inimesed.
Koos moodustavad nad.. minu. Kuskil olen ma kunagi midagi väga õigesti teinud, et koosneda sellistest komponentidest. Nad panevad mind tahtma olla parem. Nad teevad ise mind paremaks.

Kõrvus kumiseb "Fast Car" ja enda loodud kinosaalis minu peas jookseb film, kus mul on kitarr ja Ford Mustang. See on ilus linateos - soe tuul ja kiirus. Paremale poole jääb pikaks kasvanud rohi, kunagine põld. Vasakule noored puud moodustades üksikuid salusid, seda mäe nõlvale. Ehk oli seal ka põld, kunagi ammu. Taevas mänglevad soojad toonid jättes hüvasti varsti loojuva päiksega. Tee ei ole sirge vaid lookleb selle roheluse keskel. Oh, kui te saaks seal olla! Minu vabadus.

2 comments:

Siltz said...

Ilus pilt tekib selle Mustangiga (mis on muide mu lemmikauto üleüldse, Fordid meeldivad mulle eksju)...
Ning inimesed on tõesti olulised... Ja kui nad on head, seda parem :)

merlen said...

Ford Mustang, sinul ka? Äge!