Sisustades oma aega testidega "What are your famous last words", "How much is your dead both worth" ja "How will you die", sattusin mitmel korral vastamisi küsimusega "Do you consider yourself lucky." Pikemalt mõtlemata vajusin eitavale vastusevariandile. Ning tüüpiliselt minu puhul - enne tegutsen ja siis mõtlen - juurdlesin selle üle pärast vastamist ja... muutsin vastuse ära.
Need üksikud inimesed, kes mind väga lähedalt teavad, noogutavad suure tõenäosusega kaasa kui ma ütlen, et mul ei ole kõige kergem/lihtsam/tavalisem elu olnud. Kuid hoolimata sellest, ma pean end õnnega koos inimeseks - sest alati oleks võinud hullemini minna.
Seda taibates ei taha ma olla enam sepalõõts - hingan kuid ei ela. Kusjuures, ma olin veel väga self-destructiv lõõts. Olen ka varem seda lubanud, kuid need on lõppenud alati samas mülkas kust alustatud sai. Nüüd olen teadlik ka põhjusest: kui sa üritad muutuda ja muuta oma elu, siis minu valitud tee "algus puhtalt lehelt" viis mind samade vigade tegemiseni. Miks? Sest vead on paratamatud - puhtal lehel neid ei olnud ja seega tulid nad uuesti. Puhast lehte seekord ei võta, alustan hoopis taandreast.
Ajuavarustes hulbib juba mitmendat päeva lause "Etre fort pour etre utile" ("one must be strong to be useful" -toim.) Need sõnad said mu inspiratsiooniallikaks.
Need üksikud inimesed, kes mind väga lähedalt teavad, noogutavad suure tõenäosusega kaasa kui ma ütlen, et mul ei ole kõige kergem/lihtsam/tavalisem elu olnud. Kuid hoolimata sellest, ma pean end õnnega koos inimeseks - sest alati oleks võinud hullemini minna.
Seda taibates ei taha ma olla enam sepalõõts - hingan kuid ei ela. Kusjuures, ma olin veel väga self-destructiv lõõts. Olen ka varem seda lubanud, kuid need on lõppenud alati samas mülkas kust alustatud sai. Nüüd olen teadlik ka põhjusest: kui sa üritad muutuda ja muuta oma elu, siis minu valitud tee "algus puhtalt lehelt" viis mind samade vigade tegemiseni. Miks? Sest vead on paratamatud - puhtal lehel neid ei olnud ja seega tulid nad uuesti. Puhast lehte seekord ei võta, alustan hoopis taandreast.
Ajuavarustes hulbib juba mitmendat päeva lause "Etre fort pour etre utile" ("one must be strong to be useful" -toim.) Need sõnad said mu inspiratsiooniallikaks.
3 comments:
Kui ma satun mõtlema, et "minu elu pole kõige lihtsam...blablabla", siis hakkan mõtlema hoopiski teistmoodi.
Näiteks lastele, keda näen tööl, või unustatud vanainimest, kuskil korteris või puudega inimest, kes ei saa enam elada või laste peale, kellel pole kunagi tekki peale pandud, vot siis hakkab minul enda pärast häbi, sest mul on kõik olemas ja ma vingun tühisuse pärast.
Muideks, õnn ei pea olema rõõm alati. Õnn on palju suuremat, kui rõõm...
"õnn" ja "rõõm". Nende tähendus oleneb täiesti inimesest, kes mida peab "õnneks" ja "rõõmuks". Inimesed on erinevad.
Mis puutub "oleks võinud hullemini minna" mõttesse, siis sellega ma mõtlengi seda, et on palju neid, kellel on läinud halvemini. Kuid enda pärast häbi seetõttu tunda, et sul on paremini läinud ei ole mõtet minu silmis. Mida tegid sina, et nendel on halvasti läinud? Ning kui sa hakkad häbi tundma ja püüad neid aidata - siis see on enda enesetunde parandamiseks, mitte et neil oleks parem.
Ja ma ei saa jätta mainimata "Fight Club"-i... "You are nowhere near hitting the bottom." Mulle on see lase pähe kõlama jäänud, justkui meenutus, et ka minu elu on tegelikult väga hea... Mul pole ühtki sandistavat haigust, mul on mõlemad vanemad alles. Sõbrad, kool, kodu... Ka mind võib lugeda õnnelikuks.
Muide, tore, et Heberti lause sulle inspiratsiooniallikaks sai :)
Post a Comment