Viimastel päevadel on olnud esindatud kolm tegurit, mis mu tuju kõige enam sügavustikku viivad. Kaks nendest samasugused ühe noormehega, kolmas mitte - statisika ei luba kolmel samasugusel foobial kahel erineval isikul esindatud olla. Natuke erilisust on ka vaja. (Tema kolmandat ma ei tea tegelikult. Salapära on samuti oluline.)
Täna aga, laupäeval, on inimese tunne tagasi! Elamise tunne on tagasi! Mõni päev tagasi välja kuulutada plaanitud ajusurm on möödunud. Te küsite, kuidas?
Olen teada oma oskustega muretseda ka bakteri hingeelu pärast ning kõike üle mõelda. Otsustasin lubada endale muretsemist vaid kindal kellaajal päevas -> mõtlemiseks lubatud kõik mured ja foobiad, kuid vaid sel hetkel. (Ülejäänud päev on vaba!) Palju erinevaid muremõtteid korraga andsid efekti, kus pooled nendest tundusid täiesti totrad ja napakad, mistõttu suur hulk neist kadus. Teiselt poolt leppisin mõne paratamatusega, näiteks et olen tõstnud liiga kõrgele inimesi, kel on mind vaja vaid kui teisi ei ole. Kaotades halo nende ümbert, lõpetasin endale nende käitumise vabandamise. Niimoodi on hea, ärakasutamist lubada on kasutu.
Muidugi on oht, et kõigest korraga muretsedes juhtub midagi vastupidiselt algsele plaanile. Äratuskella helisema paneku algne plaan on mitte sisse magada, seda aga juhtub ikkagi. Kuid mida annab meile öö otsa üleval istumine kartuses ärgata hiljem kui vaja?
Suurim ämbrisse astumine, mida on võimalik sooritada on jätta midagi tegemata hirmus ämbrisse astuda.
Tsiteerides viimast filmi, mida kinolinal nägin: "Raisk, elu on seiklus!"
Täna aga, laupäeval, on inimese tunne tagasi! Elamise tunne on tagasi! Mõni päev tagasi välja kuulutada plaanitud ajusurm on möödunud. Te küsite, kuidas?
Olen teada oma oskustega muretseda ka bakteri hingeelu pärast ning kõike üle mõelda. Otsustasin lubada endale muretsemist vaid kindal kellaajal päevas -> mõtlemiseks lubatud kõik mured ja foobiad, kuid vaid sel hetkel. (Ülejäänud päev on vaba!) Palju erinevaid muremõtteid korraga andsid efekti, kus pooled nendest tundusid täiesti totrad ja napakad, mistõttu suur hulk neist kadus. Teiselt poolt leppisin mõne paratamatusega, näiteks et olen tõstnud liiga kõrgele inimesi, kel on mind vaja vaid kui teisi ei ole. Kaotades halo nende ümbert, lõpetasin endale nende käitumise vabandamise. Niimoodi on hea, ärakasutamist lubada on kasutu.
Muidugi on oht, et kõigest korraga muretsedes juhtub midagi vastupidiselt algsele plaanile. Äratuskella helisema paneku algne plaan on mitte sisse magada, seda aga juhtub ikkagi. Kuid mida annab meile öö otsa üleval istumine kartuses ärgata hiljem kui vaja?
Suurim ämbrisse astumine, mida on võimalik sooritada on jätta midagi tegemata hirmus ämbrisse astuda.
Tsiteerides viimast filmi, mida kinolinal nägin: "Raisk, elu on seiklus!"
0 comments:
Post a Comment