Pesapunumine

Pärast Belgiast saabumist tuli meeletu maania pesa punuda. Eiei, ärge mõistke mind valesti - ei hakka last saama ega mehele minema. Pigem punun sellel mõttes, et sätin asju oma tahte järgi ja mässan mööda elamist ringi, tehes kõike kodusemaks ja paremaks.

Näiteks eile istusin vannitoas ja torkisin segistit hambatikuga. Vesi tuli sealt üpris valusalt välja, nüüd meenutab see aga täielikku muinasjuttu. Järgmise sammuna hävitasin koleda vannikardina ja tegin korterikaaslastele selgeks, et uut on vaja. Kohe ja kiirelt. Oma toa tõstsin ka ümber. Ja siis uuesti tagasi. Ja siis liigutasin ühe kapi ikkagi uuele kohale. Paigutusega olen hetkel rahul. Saab kätelseisu teha ja puha.

Lillepoes käisin. Jubedalt oleks üht draakonipuud vaja. Või kaktust. Herbie tunneb ennast siin aknalaual kindlasti üksi. Ja kui ma toakaaslast ei saagi, siis oleks tore ju õhtuti lillega juttu ajada.. on vähemalt keegi, kellele saaks oma meeldivat seltskonda peale suruda..

Capoeira Senzala Tartu

(Pildil klõpsates näeb suuremalt)

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Vaatenurgajutud

Igava ja ühekülgse seisukoha muutmiseks on üks parimaid vahendeid.. kätelseis. Võimaldab näha ümbritsevat maailma veidi teistsuguse nurga alt ja on muidu ka tore. Kuna minu tekkiv kätelseisu oskus on suvega kaduma läinud (koletu käevigastus) siis on võimalus, et uue vaatenurga andis pigem peapõrutus.

Minu uus vaatenurk ei ole niivõrd uus kuid pigem vana taaselustamine. Ju siis aju loksus õigesse paika. Kes kurdaks selle üle, et leidis üles osa endast, mille kunagi hämastel põhjustel kaotas? Sellest hoolimata on viimane kuu suhteliselt kaduma läinud blogimaastikul, kuid ega igapäevaselt ei olegi mõtet rääkida oma sokkidest (kuigi minu villased sokid vääriksid eraldi sissekannet, või vähemalt lõiku, küll).

Tegelikult on momendil asjaolud nii, et mulle ei ole endalegi veel kõik kohale jõudnud. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki? Üpriski tihti. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki, taipamata, et unistuse täitumise countdown on alanud ning lugeda on jäänud natuke üle 24 tunni? Harvem, tunduvalt harvem.

Mina kuulun nende viimaste sekka. 27 tundi ja topin oma kohvri autosse. Sellest veel mõned tunnid edasi topin oma kohvri (kus on veidi rohkem kui seitse asja) lennukisse, ütlen kroonile hüvasti ja lähen üle eurole. Sest alates esmaspäevast olen mina vahetusüliõpilane Belgias! Vahvlite, šokolaadi, õlle ja Jean-Claude Van Damme riigis.

Miks just Belgia, kuidas sealsete jalgratturite liikluskeersis edukalt toime tulla ning muu d vaatenurgad sealsele elule hakkab edasi andma aadress http://belgiavallutus.blogspot.com/ .