Kui sa mõtled jõulude peale, siis millega sa seda kõige enam seostad?
Minul hakkavad peas keerlema kujutluspildid suurest lumest ja kokku tulnud rõõmsameelsest suguvõsast, ninasõõrmed täituvad hingelämmatavalt hea mandariinilõhnaga ning maitsenäsad hulluvad hapukapsa ja verivorsti peale. Kõrvus kõlavad vaid jõululaulud ning toa ainsaks valgusallikaks on kuuseküünlad. Südant täidab rõõm ja rahu - teate küll, see õige jõulutunne.
See kujutluspilt ei ole pärit mõnest filmist - ma mäletangi jõule sellistena. Kingitustega ei taha jõulud aga üldse meenuda. Enamgi veel, suudan vaid ühe kingituse meenutada - minu esimene Barbie! Ajad muutuvad ning praegu jõulud = kingitus.
Kursus otsustas, et teeme jõulupeo! Kujutlusvõime on mul osav ning olin ootusärevil - näen kõiki neid inimesi jälle, kellega sai koos õpitud. Istume koos, ajame juttu, sööme piparkooke ja laulame jõululaule! Täna selgus, et tuleb ka jõulupakk tuua. Minu ootusärevus langes nullini. Küsimus ei ole selles, et ma ei suudaks välja mõelda kingitust inimesele, keda ma ei ole üle aasta näinud. Muidugi suudan - tähtsusetute kingituste tegemine on ülilihtne! Pigem vaevab mind mõte... kas seda on vaja? Kas jõule peab alati seostama millegi saamisega või millegi kinkimisega? Kas kinkima peab alati asja? Ehk teha hoopis kingituste asemel mingi heategu? Pakkusin selle ka kursusele välja - eks näis, mis sellest saab. :)
Pilt on võetud siit.
