Vaatenurgajutud

Igava ja ühekülgse seisukoha muutmiseks on üks parimaid vahendeid.. kätelseis. Võimaldab näha ümbritsevat maailma veidi teistsuguse nurga alt ja on muidu ka tore. Kuna minu tekkiv kätelseisu oskus on suvega kaduma läinud (koletu käevigastus) siis on võimalus, et uue vaatenurga andis pigem peapõrutus.

Minu uus vaatenurk ei ole niivõrd uus kuid pigem vana taaselustamine. Ju siis aju loksus õigesse paika. Kes kurdaks selle üle, et leidis üles osa endast, mille kunagi hämastel põhjustel kaotas? Sellest hoolimata on viimane kuu suhteliselt kaduma läinud blogimaastikul, kuid ega igapäevaselt ei olegi mõtet rääkida oma sokkidest (kuigi minu villased sokid vääriksid eraldi sissekannet, või vähemalt lõiku, küll).

Tegelikult on momendil asjaolud nii, et mulle ei ole endalegi veel kõik kohale jõudnud. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki? Üpriski tihti. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki, taipamata, et unistuse täitumise countdown on alanud ning lugeda on jäänud natuke üle 24 tunni? Harvem, tunduvalt harvem.

Mina kuulun nende viimaste sekka. 27 tundi ja topin oma kohvri autosse. Sellest veel mõned tunnid edasi topin oma kohvri (kus on veidi rohkem kui seitse asja) lennukisse, ütlen kroonile hüvasti ja lähen üle eurole. Sest alates esmaspäevast olen mina vahetusüliõpilane Belgias! Vahvlite, šokolaadi, õlle ja Jean-Claude Van Damme riigis.

Miks just Belgia, kuidas sealsete jalgratturite liikluskeersis edukalt toime tulla ning muu d vaatenurgad sealsele elule hakkab edasi andma aadress http://belgiavallutus.blogspot.com/ .

Augustikuu teemaja

Sattusin Põlvamaal teatrisse; kui nime sain teada minutid enne etendust siis sisu alles etenduse ajal. „Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet.“ Ei kõla paeluvalt, ega? Oleks varem kuulnud seda kirjeldus, oleks äkki vahele jätnud. Olgu tänatud kõik, tänu kellele ma etendusele siiski jõudsin. Marko Matvere Jaapani väikese mägiküla elanikuna oli ühtaegu nii mõtlemapanev kui koomiline, haarates publiku üpriski kiiresti. Teatritegemiseks oli valitud Varbuse Hobupostijaam, mis sobis selle jaoks suurepäraselt! Mõne dekoratsiooniga muudeti paik armsaks Jaapani külaks.

Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)

„Augustikuu teemaja“ vallutas kiiresti koha minu lemmiketenduste nimekirjas (kuulub ka „Toomas Nipernaadi“, „Anna Karenina“). Kes kogemata satub sinnakanti – minge vaatama. Kui kogemata ei satu – minge meelega! Etendust mängitakse neljanda juulini, seega võimalust veel on.

Arvutimängud: FPS

Teeme lühidalt ja ilma keerutamata. Palve suurele ringile: Soovitage mulle toredaid first-person shooter mänge. :)