Kaks aastat tädirolli

Lepatriinu kasvab nii, et mühiseb. Ma olen veendunud, et kui öösel ta voodi kõrval tähelepanelikult jõllitada on kasvamist lausa silmaga näha. Sama veendunud olen ma selles, et tema emme-issi mind sealt kiiremas korras minema ajaks ja niipea enam külla ei kutsuks.

Väike putukas on kasvanud korralikuks suslikuks. Minu 76cm fännklubi on sirgunud 88,5cm pikkuseks. Imeline, kui austajaskond niimoodi kasvab! Suvel sain enda sünnipäevaks Lepatriinu käest suure kallistuse ja musi. Võrreldes eelmise aastaga, kus tähtsa sündmuse puhul mind ninast hammustamisega äratati, on muutus ilmselge. Sellega aga nüüd lootus, et temast zombi sirgub ja ta Walking Dead'is peaosa mängima hakkab, kustunud. Ei ole hullu, kui keegi tahab Godzilla filmi teha või Terra Novast teist hooaega, siis saurusehelid võib minu pisike Lepatriinu linti lugeda küll. Mul on hea meel, et ta ei ole (veel) tulnud selle peale, et pimedas kapi taga istuda ja neid helisid teha kui tuppa astun... sest mina jookseks. Kaugele, ilma tagasi vaatamata. Just nii veenev võib ta olla.

Enamgi veel. Ta võib sind informeerida, täpselt milline dinosaurus sind momendil hammustada ikkagi püüab. Brahhiosaurus? Või hoopis Torosaurus? Ei? Stegosaurus siis äkki? Öösiti siiski kartma ei pea, sest öösel dinosaurused magavad. Teki all, pea padjal. 

Mina, kõrgeauline tädi, olen ka nagu ninja tema meeletusse sõnavarra imbunud. Alguses kui Täh Meh, mis kõlas kui miskit, mida india toidu restorani menüüst leida võiks. Ehk poleks pidanud kurtma, sest evolutsiooni käigus sai minust Täi Meh, mis.. võrreldes eelmisega ei tekita küll enam nälga, kuid visiitkaardile ka ei paneks. Nüüd olen hoopis Tädi Mei; kui piisavalt kiirelt ei reageeri siis kutsutakse karmilt ka vaid eesnime pidi.

Nii me siis kasvame ja õpime koos, suslik ja Tädi Mei. Kas teie olete olnud teepeol... mille külaliste nimekirjas on nii kassid kui dinosaurused...ning mis leiab aset koopas....kus on võimalik tähistaevast vaadata? Ei? Vat see on elamine. 

Jah, juba 88.5 cm rõõmu, lusti ja pisikesi pättusi. Silmad kui merekivikesed, nina kui nööp..

* mis te arvate, kust ta dinosauruste hääled ära õppis?

Mind on mitu

Tunnistan kohe ausalt, et kuigi pealkirjast võib soovi korral seda välja lugeda - ei ole uudiseid peadsest ilmakodanikust. Selles osas on mind jätkuvalt üks, miniminata. Järgmise üheksa kuu jooksul ei muutu selles osas midagi.

Sellegi poolest, mind on kaks. Nimelt, esimesel tööpäeval astusin ruumi sisse ning üks kolleeg pidas kohe pika jutu maha sellest, mis ta suvel tegi. Lasin tal jutu ära lõpetada ja seepeale naeratasin sõbralikult (esmamulje on kõigeolulisem!) ja tutvustasin end. "Oih, ei olegi KolleegIK!" oli tema ehmunud. "Te olete nii sarnased!". Kuna KolleegIK oli minu jaoks täiesti võõras veel, ei osanud seisukohta võtta. Võtsin hoopis istekoha ja koosolek võis alata.

Sellest poolteist kuud hiljem, istudes oma Rapuntslitornis (minu kabinet asub tornis) otsustasin vastaskabinetis oleva kolleegi käest miskit uurima minna. Vajusin rõõmsalt ruumi, ajasime veidikene juttu ja tema küsis täiesti teemaväliselt, kas mul on prillid? Tunnistasin, et on. "Tead, ma ei tundnud sind täna ära. Vaatasin mitu tundi, et miks võõras inimene sinu võtmetega siin käib. Et kas meil on uus töötaja või..." Novot. Mina, kes ma käisin pidevalt lahtiste juuste ja prillidega.. tulin ükspäev tööle kinniste juustega ja prillivabalt. Riskantne liigutus.

... ja parima loo jätsin viimaseks. Väga paljud on inimesed tööl...ajavad mind KolleegMV'ga segi. Lihtsalt mitte niisama segi vaid ikka sellises mastaabis, et kirjutasin enda märkmikusse lõpuks info, mida MV jagab. Miks? Sest teised olid väga pettunult meelestatud "Aga see ongi ju sinu töö seda infot teada, mismõttes sa ei oska öelda...". Alguses oli tore. Pärast mitmendat korda selgitust, et ma ei ole MV enam mitte. Meie segamini ajamine toimib ka teistpidi - teda aetakse minuga sassi. "Oh, sul oli täna hommikul hoopis teistsugune soeng ju!" on talle oi kui tuttav fraas.

Arutasime seda MV'ga ka. Seisime siis kõrvuti peegli ette ja tehke mis tahate, meie sarnasust ei näinud. Kaks erinevat inimest. Prillid/pole prillid, pikad juuksed pruunid juuksed/lühikesed mustad juuksed. No ei ole sarnasust... kuni panime juuksed samamoodi soengusse. Ja siis oli selge - kaua kadunud kaksikõde on leitud! 
Edaspidi hakkame vaid vaheldumisi tööl käima ja keegi ei saa aru, et üks puudub.

Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.