Lollused kuubis

Juba hommikul, kui pudru peal olevad mustikad otsustasid suus olles hoopis mustsõstardeks hakata, oleks pidanud taipama, et tänane on määratud hukule. Aga kes neid väikseid vihjeid ikka mõistab, eksole? 

Lugesin artiklit, et korras töölaud mõjub motiveerivalt ja suurendab oluliselt töötamise efektiivsust. Mõtlesin, et kuna ei  suuda meenutada, millal viimati sai töölauda üldse nähtud paberikuhja alt, siis on viimane aeg artiklitarkus ära katsetada. Doktor kiitis ka kaasa, et korras tööpind on üldse rahustav ja mõnus. Jah, pind võib ju olla... aga selle saamine on kaugel rõõmsusest ja stressvabadusest. Leidsin terve hunniku pabereid ja dokumente mis ülesid, et ma olen veelgi rohkem oma asjadega maas kui arvasin. Ja see ei ole väga motiveeriv jõud ma võin teile lubada. Lisaks, pool tundi lauakoristust võttis ära pool tundi tööaajast. 

Samas, poolkorras laud tõi juba mõningas ideederännaku ning vältides kõiki oma muid pakilisemaid kohustusi, otsustasin hoopis sellega toimetama hakata. Kirjutasin teksti Wordi valmis, kopisin seda suure hunniku ning printisin rõõmsalt välja. Värviliselt! Et uhkem olemas. Kujutage ette minu pettumust, kui printerisoe paber mulle kätte lendles... ning sellel ilutsesid suurelt Wordi sõnakontrolli punased jooned. Turtsusin omaette ning läksin järgmise toimetuse juurde, sest aega printeriga pahandada polnud. Tööpäeva järgselt kurtsin Supermanile, et näe mis printer õel elukas mulle korraldas. Niigi vaadatakse värviliselt printimisele kehvasti, ma nüüd pean minema ja uuesti tegema. Tema pakkus kohe välja, et prindib ise, saatku ma talle vaid fail. Vasturääkimist ta kuulda ei võtnud, seega saatsin. "Kallis.. seda joont sealt ei saagi ilmselt ära, kuna see tekst on sul seal ju piltidena". Tahtsin juba vastu vaielda, kuid siis meenus jah, et ma kirjutasin jutu õige kujundusega valmis, tegin kuvatõmmised ning kopisin seda mitmeid kordi, et võimalikult palju mahuks ja vähe paberit kuluks. Spellchecki osa kontrollisin muidugi oma kirjutatud failis.. Oeh. Loll on loll olla ma ütlen teile.  

Palun öelge, et ma pole ainus, kes lollusi teeb.

Ebaõnnestunud aedniku kroonika

Peenrajupi kauplesin ma endale välja juba palju varem kui Supermaniga kokku kolisime. Koos elades tundsin aga, et mul on aia osas oluliselt rohkem sõnaõigust ja lasin fantaasial lennata, mida kõike sealt saada võiks. Ainuüksi mõtted sellest, et astun palja jalaga hommikukastest märga murusse ja käin korvikesega mööda aeda ringi nagu turul - veidikene sibulat ja imeliselt lõhnavat basiilikut omletti, tomatit salatiks, piparmünti tee sisse, maasikatest toormoosi - tõid ootusärevusest mõnujudinad.

Tururõõmud.

Mõtlesin, et mis siin siis keerulist! Võtad asja, surud mulda, kastad ning voilaa - taim kasvab ja annab saaki, mis on pärit justkui ajakirjast. Ja siis... noh, tegin ülemõtlemist nagu ikka ja hääles paanika helistasin Vanemlikule Eeskujule küsimaks, kuidas sibulaid istutatakse. Kas üleni mulla alla või pooleldi? Kui suure vahega? Millisesse mulda? Nagu linnalaps, ausalt! Vanemlik Eeskuju oli nagu ikka abivalmis ja võttis õpetussõnad kokku soovitusega juured allapoole panna.

Istutasin siis oma kastikese sibulaid täis, juured allapoole. Peaaegu sirge rivi tuli. Mõne aja pärast selgus, et kas mina tegin õigesti või oli sibulal tohutu tahtmine kasvada, igatahes hakkas sirguma. Kõik muu see-eest... ei taha seda üldse mitte teha ja on protestialdis nagu teismeline suguvõsa kokkutulekul. Tomat ei lähe punaseks. Kurki ründavad mingid nähtamatud kahjurid, kellest meil ei õnnestu lahti saada. Maasikatel on ka mingi haigus ning neli taime kuuest on praeguseks hävinud. Mis turul onuke müüs meile rukola pähe on midagi väga tundmatut ja meenutab pigem geenimutatsiooniga meetrist lillkapsalehte - mis vajus mu tillipeenrasse ja vajutas need vastu maad laiaks (järgmine kord kontrollida ka, mida sulle ulatatakse ajalehte pakitult!). Suvikõrvits läheb otsast mädanema enne kui valmib. Salat oli mu meelest päris okei kuni nägin Vanemliku Eeskuju aias, milline see praeguseks olema peaks.

Aga noh... vähemalt sibul kasvab õiget pidi!

Kevadjooks 2016

„Õues on kohutav tuul, sellega joosta on üpris halb“ avaldasin RoosaMannale ja SaareNaiseRammule muret vahetult enne Kevadjooksule minekut. Viimane arvas selle peale, et „Joosta on nagunii halb“ ning luges teema lõpetatuks. Minul oli seda arvamust liiga hilja omaks võtta. 

Ilmastikust tulenevat kaalusin kodus erinevaid garderoobivalikuid. Korra mõtlesin minna oma kunagise trenniskäigusärgiga. See on saadud ühelt ürituselt, kus grupijuhi rolli etendasin. Kuid 10km jooksule minna riietusega, mis suurelt "Group leader" karjub... tundus endalegi liigse lollusena. 

Numbrimärk nõudis, et ma paneks kontaktisiku juhuks, kui otsustan rajal küllili visata ja neile oma tervisliku seisundi kohta infot mitte jagada. Korra flirtisin ideega, et minust oleks ülisupernunnu Superman sinna kirjutada – aga kui ta ka samas seisus küllili rajal on, siis on tema kasutegur üpriski väike. Kirjutasin VanemlikuEeskuju – sest kui ma ikka asfalti musitama kukun, siis I want my mommy! 

 
Stardis sain kokku Supermani ja RRiga, kes kohusetundlikult varakult kohale tulnud olid. Üks kurtis, et pulsikellajärgi ta sureb iga natukese aja tagant (pulss kaob) ning teine olla püsivalt teispoolsuses. Olin nende tegevusest niivõrd haaratud, et unustasin enda pulsivöö üldse aktiveerida. 

Ja siis öeldi, et nüüd hakake liduma. Kuna poistel oli plaan teineteisega võidu joosta, siis nende tempos ma ei plaaninudki püsida. Alguses olid nad mul kõrval.. ja siis nägin, kuidas Superman välguna erkvärvides müts peas kaugusesse kadus. RR talle järgi tormamas. No head teed neil minna! Mina kavatsen loodust nautida.

10 kilomeetrit. Ma saan vabalt sellega hakkama, eksole? 1km oli käkitegu – teised uimerdasid ja mina tundsin end kui olümpiavõitja. Teine kuni viies kilomeeter oli vastutuul. Jookse nagu vastu seina. Aga keegi ei olnud näoga, et teeks aeglase jalutuse korraks, ma siis ei saanud ju ka. Ja siis anti juua! Super – jahedat vett mul oligi vaja, sest hoolimata tuulest tahtis päike pildituks teha. Võtsin lonksu ja… minu maitsenäsad vihkasid mind, sest topsis olev vedelik oli ülimagus soe spordijook. Õnneks oli pikk distants joosta, selle aja jooksul sai teadmisi arendada. Näiteks et eri joogid on eri värvi topsides.

Ja siis jooksid mingid tegelased vastu. Mina, mitte kõikse kirkam kriit nagu ma olen, mõtlesin et no on korraldajad, panevad kaks võistlust ühele rajale. Hiljem muidugi selgus, et need olid need tegelased, kes 10km poole tunniga jooksevad ja juba tagasiteel olid. Peab ikka kiire elutempo olema, et sellise ajaga joosta.

7km peal olin valmis alla andma. Jooksmisest oli kõrini. Energiat ei olnud. Tuul oli ikka ja/või jälle vastu, ei saanudki aru. 8km peal otsustasin, et kaks peab ju veel vastu. 8,5-9km vahele jääv maa oli raskeim ja kõige pikem. See lihtsalt ei saanud otsa! 500m ei saa niiiiii kaua kesta. Sai ja kestis.
Viimase km peal ei olnud enam viisakas alla anda. Ja siis oli lõpp. Jook kätte, medal kaela. Enda kella järgi mu rekord. Ametliku tulemuse järgi – veel parem rekord! Poisid muidugi tegid ka oma rekordeid ning erinevalt minust olid allatunnimehed. Kurtsid, kuidas vahepeal üks pensionär mööda jooksis ja siis natuke piinlik oli. Noh, minust jooksis üks väike laps vahepeal mööda. See oli ka piinlik.

Kui pildid netti ilmusid kilkas RR, et Supermanist on jäädvustusi iga nurga pealt - ning nende järgi saab öelda kui hea jooksutehnikaga tal ikka on! Uudishimust võtsin enda pildid ka lahti. Kui tavaline mina jääb natuke kehvasti pildile, siis jooksev mina jääb pildile nagu ma saaks samaaegselt elektrilööke. Jooksjad ei ole ikka seksikad, mitte kuidagi. 

Sain oma "mis ma tahan see aasta teha" asja tehtud! Järgmiseks korraks tuleb hankida parem riietus ning pulsivöö sisse lülitada. Hoolimata sellest, et ma pärast finišit ütlesin, et ei taha enam kunagi joosta... olen nüüdseks selle emotsiooni õnneks/kahjuks unustanud ja järgmine kuu tuleb sama distants, vist lausa kaks korda. Et ma sellest ühest rehast ka mööda astutud ei saa...