Oct 11, 2011

Kella viie tee

Arvestades seda, kui tubli ma olen olnud viimasel ajal, said pühapäeval hommikul ikka väga kehvad pannkoogid. Polnud ei seda õiget maitset ega välimust. Juust parandas olukorda silmnähtavalt. Nädalavahetusel tuleb pannkoogiküpsetus kiirkursused läbida.

Täna oli üks eriskummaline päev. Ehk seetõttu, et mu unenäos tuli maailma lõpp. Ebareaalsem kui mu kunagine maailmalõpu unenägu (mattume kõik lumme). Päike tuli planeedile jube lähedal ning tuul tahtis inimesi ära puhuda. Mina haarasin kaamera järgi ning proovisin ilusast suurest põlevast Päiksest pilti saada kõigepealt. Usun, et see on maailmalõpule päris hea reaktsioon, sest kui inimesed uuesti tekivad evolutsiooniga, siis on neil fotomaterjal olemas minevikust.

Aga võibolla oli eriline mõnel muul põhjusel. Juba teist päeva kõnnin ma jalgu lehtedes lohistades ning tänaval omaette lauldes. Armunud ma ei ole ning joodav teesort ei ole ka vahetunud. Mõtlema hakata siis ainus muutus on see, et ma olen tunduvalt rohkem õppimisega tegelnud ning iga päev joon kella viie teed. Eesti aja järgi kell viis see mul veel õnnestunud ei ole, kuid kuskil ikka on kell viis.

0 comments: