Tee ja rabarberikoogi saatel uudiseid lugedes jäi silma üks artikkel Postimehest, mis kogub kommentaare nagu ikka kirjutised, kus räägitakse millegi ära keelamisest. Nimelt on valmis tehtud uued terviskaitsenõuded lasteaedadele ning nende kohaselt ei tohi lasteaia territooriumil kasvatada mürgiseid taimi. Loetelu ei anta, antakse aga kirjandust, kust tutvuda ohtlike taimedega. Ning nendeks on siis näiteks: agaav, alpi kuldvihm, kee-palvehernes, putked, hapuoblikas, rabarber ja jänesekapsas, harilik sinilill, nartsiss, piibeleht ehk harilik maikelluke, priimulad ja nurmenukud. Selle loetelu lugemise peale ei suutnud ma otsustada, kas minna testamenti kirjutama või lasta endast teadusajakirja artikkel kirjutada kui väga võimsa tervisega inimesest.
Ma ei ole taimeteadlane ning ei ole ka lugenud igat artiklid nende taimede kohta. Seega ma ei pane kätt südamele ja ei ütle, et osad nendest ei ole mitte kunagi mürgised. Kindlasti teatud olukordades on. Teatud olukordades on šokolaadi söömine ka ohtlik. Teatud olukordades on hingamine ka ohtlik.
Mind paneb aga hoopis mõtlema see, mida me lastele tegelikult lasteaedades õpetame. Praegu liigub ühiskond üha edukamalt selles suunas, et mässime lapsed vati sisse, et miski neile liiga ei saaks teha ja mõõdame ka porgandikõverust, et nad kõverat porgandit süüa ei saaks. Mingid piirangud on muidugi vajalikud aga kas me tahame järgnevates põlvkondades tekitada hirmu sinilille ees või tahame neile õpetada, et pärast sinilille näperdamist peseme käsi? Jah, lapsed peavad olema lasteaias kaitstud kuid kui kaugele me selle kaitsega lähme? Sest mingist piirist alates on see pigem kahju.
Keelata saab kõike. Kuid lapsel ei suudeta 24/7 silma peal hoida, ta leiab oma sinililled ja hapuoblikud ikka üles. Jääb kangesti mulje, et vastutavatel kohtadel olevad inimesed ei taha või ei viitsi või ei oska midagi kasulikku teatud teemade puhul mõleda seega teevad midagi lihtsalt näitamaks, et nad pole niisama istunud. Lapsi koheldakse kui lolle, kes mitte midagi ei oska ega tea. Tegelikkuses on nad aga tunduvalt arukamad kui neid tahetakse näidata. Mida rohkem neid aga kaitsta üritatakse, seda enam nad jäävad ilma kogemustest, mis õpetavad. (Ma ei väida siinkohal seda, et nad peavad hakkama lillesibulaid sööma, et mõista selle ohtlikust). Vaatepilk on kurb.
Sõin oma koogitüki lõpuni ja mõtlen, et oleks teine tükk ka, sööks veel.
2 comments:
rabarberi vars ei ole mürgine, aga lehed pidid olema. ma pole maitsnud. ma ei tea :)
Aga tomati lehed on ka mürgised. Keelaks tomati ka ära?
Post a Comment