Väljaspool mugavustsooni

Mul on nii vähe ainepunkte võrreldes tavapärasega, et Doktor ennustas igavussurma kolmandaks nädalaks. Loogika ütleb, et kui on vähe ainepunkte siis on vähe õppida ka, eks? VALE! Kohe lööb ukse jalaga lahti kaheksas nädal ning ma olen koolitööde alla mattunud. Täna loeme artikleid, homme loeme artikleid, artikleid loeme ülehomme!

Lisaks muidugi aine, mida ma võtan hoopis koos itipoistega (nüüd tuleb hala teemal "humanitaar mat-inf teaduskonnas"), mis on minu jaoks ikka suhteliselt võõras vesi. Istun siis mina õndsalt loengus, kõrvad õppejõu suunas pööratud. Ja proovin aru saada. Tõesti proovin. Eeskujuliku tudengina paiknen koordinaatide järgi esimeses pingis, käes pastakas ja paber ning kui küsimuste esitamise aeg on tahaks kätt lakke lükata ja uurida, mis keeles see praktikum praegu ongi? Õppejõupoolsed laused stiilis "Programmeerijad saavad sellest aru.." ei aita kuidagi kaasa, sest - oh üllatust - ma ei ole programmeerija. Lektor teeb tahvli mõlemasse äärde ruudu, vahele joonistab pika ristküliku ja värvib selle seest ära - palun, siin on skeem HTTPS'ist. Ahah, tore teada. Kujutan ette, kuidas teine õppejõud oleks sinna arvatavasti paar kriipsujukut ka juurde teinud, tollele meeldib kohutavalt neid maalida. Egas midagi, joonistan endale sama kujundi vihikusse ja värvin ära. Täitsa ilus sai. Ja no vaatame positiivset poolt - kraniaalnärvide õppimine ei tundu üldse enam nii kohutavana.

 

Kõik loengud ei ole sellised loomulikult. Täielik pudru ja kapsad ongi vaid üks olnud, kuid minu massohistlik vajadus kõigest aru saada ei luba mul ka alla anda. Igatahes, kui lektor selgitab mingit olukorda ja küsib, mis takistab sellises situatsioonis kurjategijal veebirünnakut teha, siis 'südametunnistus' on vale vastus.

Eile veeti mind ootamatult kinno, õudukat vaatama. Et puhkame koolist ja lähme välja ja oleme toredad. Arvestades seda, et ma ehmatan end porgandiks ainuüksi selle peale kui köögis röster saia enda seest välja viskab, siis võite arvata, kuidas ma kinos õuduka ajal käitun. Ei tea, kas südametunnistus pole puhas või mis aga lapsepõlves ma nii hüplik polnud. Tegelikult pean end kiitma - karjusin vaid korra ning väidetavalt teised seda ei kuulnud (HA! Nagunii karjusid kõvemini!). Küünejälgede järgi leiab siiski minu istekoha üles. Lisaks, koletu kokkusattumus oli muidugi see, et ma suutsin endale täpselt samasuguse soengu teha nagu õuduka peategelasel mistõttu mind sellest saati hellitavalt Annabelliks kutsutud on. (Filmi ennast ma ei soovita kusjuures - polnud suurem asi) Aga kuidas nüüd see juhtus, et ma filmi lõpus end järgmisele õudukale lubasin juba vedada? 

Aga eks elu hakkabki sealt, kust enda mugavustsoon otsa lõppeb, eks?