24. detsembri hommik nagu ikka. Sööme hommikust, naudin parasjagu teed oma vanaisa antiiksest tassist teed kui silmanurgast märkan miskit kiirelt mööda põrandat veeremas. Prille pole, uni silmis, keegi teine ei reageerinud - kiire matemaatika ütleb, et meelepete ning rahulik jõuluhommik võib jätkuda.
Ja siis pistab seina ääres oleva koti tagant pea välja piiiiisike hiir. Sabaga. Või sabata. Seda ei ole näha. Nuusutab siit, nuusutab sealt, vudib edasi. Päris realistlik meelepete tõden endale ning kaasan ka teised oma vaatlusesse. Jälgime kõik, kuidas Härra Hiir (sabaga, nagu selgus) tormab edasi tagasi esiku ja köögi vahet, olls sama segaduses kui meie. Vanemlik Eeskuju teeb esimese otsustava sammu, ning avaldab endapoolse idee tegevusplaaniks - kinni tuleb võtta! Vanemliku Eeskuju sõna on seaduseks, kui tuleb siis tuleb. Kangelase raske elukutse võtab enda õlule Superman. Läheb Härra Hiire juurde, teeb kohmaka püümisliigutuse... ning neljajalgne on tal peos.
Ülesanne sai niivõrd kiirelt lahendatud, et me polnud organiseerimisega teise etapini veel jõudnud. Mis nüüd siis?
Torman Supermani suunas, karp käes - paneme tegelase sinna ja viime õue! Härra Hiir potsatab Supermani käte vahelt karpi ning temale meie plaanitud samm 2 ei meeldi. Surun karbi vastu end, et jõuga allutada puuküürnikku lahkma. Aga kangelast minust ikka ei saa, sest hiirepüüdmiskogemused on vähesed veel. Ootamatu külaline hüppab karbist välja minu õlale, satub segadusse ning leiab, et kõige ohutum on varjuda minu patsi punutud juuste alla.
Teised, naeravad end oimetuks. Mina, mitte nii väga. Aga ega keegi polegi öelnud, et Disney printsessi elu peab koguaeg lõbus olema, eks?
LasseTheCat magab kõrvaltoas õndsalt unenägu vaadates. Arvatavasti hiirtest.
skip to main |
skip to sidebar
0 comments:
Post a Comment