Kaheksa ruutmeetrit põrandapinda.

Tagasi Tartus, tagasi ühikatoas. Koos oma "I heart tea" tassi ning põssapadjaga. Kaktusepere on elus enamjaolt, üks on hetkel koomas ning teine kopsupõletikus, kuid ma olen esmaabi õppinud.

Murphy seadustest lähtuvalt tulevad head mõtted siis, kui kedagi ei ole ning eesmärgid täidetakse pärast proovimise lõppu. Jagamist väärivad ideed olid mul pühapäeva õhtul sõites küljega sõidusuunas pimedas Tartus. Hämar valgus ja muusika tekitasid meenutuslõigu mõnest filmist, kus peategelane on õnnetu ja nüüd sõidab seetõttu ühistranspordiga parema elu suunas. Need mõtted kadusid aga pärast keskkonna vahetust.

Õues on on võimalik etendada igasuguseid põnevaid akrobaatilisi etteasteid. Majanduskriis ei luba liiva raputada (Sand is so overrated. It's just tiny rocks). Ühel majal Aleksandri tänaval kriisi ei ole. Seal oli igav kõndida -> puudus väljakutse. Tegelikult on kriis kõigil - lihtsalt mõnda see mõjutab ja mõnda mitte. (Jah, sain ka languse ära mainida lõpuks oma blogis.) Libedustakistused on toredad, hoolimata sellest mis ma treppidel astudes räägin. Uus semester on tappev (mu toakaaslane leidis mu tunniplaani ja ennustas, et hiljemalt järgmise nädala lõpuks saab mu matuseid) kuid seal esineb siiski ka oodatavaid aineid.

Suvi 2008 ma tahtsin sellesse linna, sest seal läheb kõik paremaks. Pool aastat võttis aega kuid kätte jõudis. In your face depression!

Minu inimesed.

Mingist filmist, mille nime/tegelasi/tegevustikku ma meenutada ei suuda, on kõlama jäänud lause we don't love people for what they are but for what they make us. Umbes nii. Kõik mis ma olen, head ja vead, on osa kellestki - justkui pusle, mille teised on kokku pannud.

Me koosnemegi nendest inimestest, kes on meie ümber. Inimesed, kelle mõistmisel oleks Y-kromosoomi olemasolu väga kasulik ja inimesed, kes teavad täpselt oma sokipaaride arvu. Inimesed, kes mind ravivad vaid paari lausega (Näe - mainisin ära su ravioskused! Nagu palusid!) ja inimesed, kellega võib lõpmatuseni rääkida. Inimene, kes... on minuga. Nemad on minu ümber. Ühes olen kindel, nad on head inimesed.
Koos moodustavad nad.. minu. Kuskil olen ma kunagi midagi väga õigesti teinud, et koosneda sellistest komponentidest. Nad panevad mind tahtma olla parem. Nad teevad ise mind paremaks.

Kõrvus kumiseb "Fast Car" ja enda loodud kinosaalis minu peas jookseb film, kus mul on kitarr ja Ford Mustang. See on ilus linateos - soe tuul ja kiirus. Paremale poole jääb pikaks kasvanud rohi, kunagine põld. Vasakule noored puud moodustades üksikuid salusid, seda mäe nõlvale. Ehk oli seal ka põld, kunagi ammu. Taevas mänglevad soojad toonid jättes hüvasti varsti loojuva päiksega. Tee ei ole sirge vaid lookleb selle roheluse keskel. Oh, kui te saaks seal olla! Minu vabadus.

Inspiratsiooni natuke?

Sisustades oma aega testidega "What are your famous last words", "How much is your dead both worth" ja "How will you die", sattusin mitmel korral vastamisi küsimusega "Do you consider yourself lucky." Pikemalt mõtlemata vajusin eitavale vastusevariandile. Ning tüüpiliselt minu puhul - enne tegutsen ja siis mõtlen - juurdlesin selle üle pärast vastamist ja... muutsin vastuse ära.
Need üksikud inimesed, kes mind väga lähedalt teavad, noogutavad suure tõenäosusega kaasa kui ma ütlen, et mul ei ole kõige kergem/lihtsam/tavalisem elu olnud. Kuid hoolimata sellest, ma pean end õnnega koos inimeseks - sest alati oleks võinud hullemini minna.

Seda taibates ei taha ma olla enam sepalõõts - hingan kuid ei ela. Kusjuures, ma olin veel väga self-destructiv lõõts. Olen ka varem seda lubanud, kuid need on lõppenud alati samas mülkas kust alustatud sai. Nüüd olen teadlik ka põhjusest: kui sa üritad muutuda ja muuta oma elu, siis minu valitud tee "algus puhtalt lehelt" viis mind samade vigade tegemiseni. Miks? Sest vead on paratamatud - puhtal lehel neid ei olnud ja seega tulid nad uuesti. Puhast lehte seekord ei võta, alustan hoopis taandreast.

Ajuavarustes hulbib juba mitmendat päeva lause "Etre fort pour etre utile" ("one must be strong to be useful" -toim.) Need sõnad said mu inspiratsiooniallikaks.