Feb 9, 2009

Kaheksa ruutmeetrit põrandapinda.

Tagasi Tartus, tagasi ühikatoas. Koos oma "I heart tea" tassi ning põssapadjaga. Kaktusepere on elus enamjaolt, üks on hetkel koomas ning teine kopsupõletikus, kuid ma olen esmaabi õppinud.

Murphy seadustest lähtuvalt tulevad head mõtted siis, kui kedagi ei ole ning eesmärgid täidetakse pärast proovimise lõppu. Jagamist väärivad ideed olid mul pühapäeva õhtul sõites küljega sõidusuunas pimedas Tartus. Hämar valgus ja muusika tekitasid meenutuslõigu mõnest filmist, kus peategelane on õnnetu ja nüüd sõidab seetõttu ühistranspordiga parema elu suunas. Need mõtted kadusid aga pärast keskkonna vahetust.

Õues on on võimalik etendada igasuguseid põnevaid akrobaatilisi etteasteid. Majanduskriis ei luba liiva raputada (Sand is so overrated. It's just tiny rocks). Ühel majal Aleksandri tänaval kriisi ei ole. Seal oli igav kõndida -> puudus väljakutse. Tegelikult on kriis kõigil - lihtsalt mõnda see mõjutab ja mõnda mitte. (Jah, sain ka languse ära mainida lõpuks oma blogis.) Libedustakistused on toredad, hoolimata sellest mis ma treppidel astudes räägin. Uus semester on tappev (mu toakaaslane leidis mu tunniplaani ja ennustas, et hiljemalt järgmise nädala lõpuks saab mu matuseid) kuid seal esineb siiski ka oodatavaid aineid.

Suvi 2008 ma tahtsin sellesse linna, sest seal läheb kõik paremaks. Pool aastat võttis aega kuid kätte jõudis. In your face depression!

1 comments:

Anonymous said...

sa oled liiga kaua kodus olnud.