Istudes öösel pool 11 ühika ees parkimisplatsil, kitarr käes jõudsin tõdemusele, et kiired ajad on oma töö teinud - akorde enam ei mäleta ning minu poolt mängitud J.Cash lugu ei sarnane originaaliga isegi mitte hea kujutlusvõime korral.

Öö edenedes (ma jõudsin siiski platsi pealt tuppa ka) kasvas meeleheide, seoses õppimisega. Oleks keegi mulle öelnud, et konspekti söömine aitab seda paremini meelde jätta, oleks ma arvatavasti heal maitsa lasknud. Kindel plaan katsetada materjali padja all hoidmist luhtus, kuna see meenus alles hommikul. Laulsin Paha Pollyga duetti ("ja meil pole kiiret, ei kuhugi jõudma pea..") ning mõtlesin endamisi, et kunagi peab ju loomulik intelligents välja lööma - miks mitte täna! Nii ma neid kontrolltöid teengi viimasel ajal.

Tegelikult tahan rääkida nädalavahetusest Võsul, mererannast ja Pina Coaladaga kaerahelbepudrust (mis katsetamisele ei jõudnud), oma väiksest sõbrast ning Twisterist. Kuid homseks on vaja üks lugu kitarril selgeks saada, seega suubun unemaale. Eelnevalt mediteerimist - kaua ma ikka unenägudes Kaarsillalt alla hüppan. Lisaks oleks tore üks öö saada und rohkem kui mõni tund. Hetkel on võimalus lausa seitsmeks!

Mul on Paha Polly plakat, mida veel elult tahta?

Uni on nõrkadele!

Uneaja arvelt, jällegi. Äratus peaaegu traditsiooniliselt kell viis, hetkel on osuti üks läbi natuke. Olen produktiivsem hommikul pärast mõnda tundi und kui praegu.

Kolmapäeval ööorienteerumine, kuus tundi lauskõndi ning siil. Selle aasta esimene siil. Kusjuures, siilid meenutavad mulle okassea väksemat versiooni ja okassigu ma jumaldan. See käru kummitab mind aga siiani... Järgmisel päeval, olles vähe maganud ning palju kõndinud, võtsin oma jõuvarud kokku ning plaanisin õppida. Minu õpingud lõppesid aga Vaim vrs Võim jalgpallikohtumisel.

"Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more!" on lause, mida ma juba kord kirjutasin, kuid siis asendasin muusikainstrumendi kitarriga.
Teatan uhkusega, et nüüd jääb sõna "berimbau" oma kohale! Mõned minutid üle viie ning minu sõrmest oli elu lahkunud. Kõrvalmängijaga konsulteerides sain teada, et harjutamise asi: tema suudab kaks tundi.
Seekord juhendas trenni (jutt käib capoeirast) contra-mestre Cocao, kes oli.. fantasiline! See tunne, mis pärast kahetunnist trenni temaga mind valdas on.. kirjeldamatu. Ma oleks seal kaks tundi veel olnud. Enamgi, ma oleks seal kaks päeva olnud! Kuna mastre Cocao visiit oli ühekordne olin kohal kaameraga: pildistamismaterjali tegi ta küllaga. Inimeste jälgimise komme on ikka veel küljes - vaatasin mõnuga, kuidas mestre ning kaks tema pikeajalisemat õpilast nautisid toimuvat iga keharakuga. Teisedki nautisid, kuid neil kolmel väljendus armastus tegevuse vastu juba silmis. Sellest trennist sai capoeira minu jaoks midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt.. trenn.

Hiljem oli Tuleshow, milles esines ka mu toakaaslane. Ilutulestiku kohta ütleks vaid seda, et.. kehva oli. Ma vabandan nad majanduslangusega välja. Pilte seltskonnast ma avaldada ei julge.. ähvardatud otseselt ei ole aga riskima ka sellega ei hakka. Veel. Tuleshow etteaste nägi aga välja selline:

WQ

Weird Quotient Test:
Your score is:

124

Of all the weird test takers:

6% are more weird,
2% are just as weird, and
92% are more normal than you!

Ma ei üllatunud.