Eksamijärgsed hommikud

Nädala keskel ärkasime kassiga koos üles ja jõllitasime õelate pilkudega äratuskella. Lootsime vist mõlemad seda telekineesi abil vastu seina lennutada vaigistamise eesmärgil. Veidi aja pärast jõudsin järeldusele, et telekinees ei tööta sellises külmas ning SassTheCat end liigutada ei kavatse, seega lõpetasin ise äratuskella lärmamise. Laupäeva hommik oli aga midagi hoopis vastupidist sellele - üles ärgates selgus tõsiasi, et olen maganud 12 tundi. Ma jumaldan eksamijärgseid hommikuid.

Ise ka ei usu, aga jäänud on veel vaid ÜKS eksam. Neljas veebruar saan sessiga ühele poole. Viies veebruar puhkan. Kuues veebruar alustan uut semestrit. Ja ise olen rahul kui linnuke friikartuliga. Praegusel hetkel on uue semestri plaan umbes sama kiire kui sügise oma. Siiski, momendil on see alles kokkupanekufaasis ning edasisel lugemisel kaob seal kindlasti vähemalt kaks ainet ära. Ning kui ma mõistusega seda teen, siis isegi rohkem aineid.

Kuna nüüd saan magada, siis alateadvus näitab ikka öö läbi põnevusi. Mõned ööd tagasi nägin unes, kuidas paljaste kätega asfalti üles võtsin. Sellise kerglusega, nagu nopiks lilli aasal ringi kekselds. Sellest järgmine öö lahkasin kellegi aju. Ääretult põnev oli kusjuures. Õppimise märgid on selgelt näha.

Just selline on see sõber

Täna tahan ma rääkida oma sõbrast. Sõbrast, kes armastab külmunud pannkooke. Sõbrast, kes unistab Lõuna-Ameerikas vabatahtlikuks olemisest. Ta põhilause on juba pikka aega olnud, et muretsemiseks pole põhjust, sest järgmine nädal on hullem. Tema arvates võiks mina oma muretsemist ja kohusetunnet talle anda natukene ja tema annaks mulle enda muretust. Ta on muretu inimene ning vahel just see põhjustab talle muresid. Tema sõnul peaksin mina tegelema millegi hoopis ekstreemsema kui kudumisega ning üldse olevat ma teiselt planeedilt oma mõttemaailmaga. Koristamine ei pidavat ka piisavalt ekstreemne olema, kuid koristamine capoeira stiilis oli juba vaatamist väärt. Ta kardab helistada võõrastele inimestele kuid ei ole kunagi selle tõttu helistamata jätnud. Talle meeldib hispaania keel ning reisimine ka. Ta on tark noormees, magistrikraad peaaegu tagataskus.

Ta on sõber, kes ütles, et kui eluarmastust ning pangalaenu ei ole, siis ma lihtsalt PEAN välismaale minema. Sest unistused tuleb teoks teha ja vaid plaanidest ei ole kasu. Ta jätab oma asjad sageli viimasele minutile, sest see tekitavat positiivset stressi. Me räägime teineteisele oma muresid ja mõtteid, rõõme ja ideid. Ja talle meeldib mulle nina alla hõõruda, et ma vahel liialt muretsen. Ehk sellest tulenevalt sooviski ta mulle mitteneurootilist uut aastat.

Jah, just selline on see sõber, kes armastab külmunud pannkooke. Just selline on see sõber, kellega ma jätsin täna hüvasti. Igaveseks. Puhka rahus, kallis sõber...

Riskidest

Mul on suur tass teed, pähklid ning taustaks head Eesti muusikat, hoopis positiivsemat kui eelmisel korral. Nagu Kruuvi poisid ise ütlevad, siis nende muusika on lihtsa sõnumiga ning inspiratsiooni immutavad nad kõigest, mil positiivne vibratsioon küljes. Väga sobilik kõlamaks minu õhtule taustaks.

Hindasin olukorda ning ressursse ning nähes, et eesmärgini jõudmine võib olla ohus, vahetasin oma taktikaid ning plaane. Pole üldsegi üllatus, et tunnen end tunduvalt paremini. Mitte veel sama õnnelikult kui linnuke friikartuliga, kuid koguaeg ning pidevalt säramine panekski ümber olevad inimesed tahtma narkoteste teha.

Igatahes. Lugesin hiljuti uurimust (mis ilmub ka järgmises Psychological Science numbris, kui kellegi huvi), mille kohaselt inimesed usuvad, et mida väiksem on millegi juhtumise tõenäosus, seda suurem on oht, et see juhtub. Vastuoluline, kas pole? Näiteks lennukiga lendamine - õnnetused on harvad, kuid paljud siiski eelistavad autot, pannes ennast veel suuremasse riski. (Autoõnnetusi on tunduvalt rohkem võrreldes lennuõnnetustega). Püüdsin seda enda olukorda integreerida ning juurdlesin pikalt, mida ma kardan ning mida ma tahan. Kurb tõde on aga see, et harjutamisega meistriks ei saa, eriti kui teemaks on otsuste tegemine ja riskid. Võta siis näpust - risk või mitte?