C-JAM - Päikeseloojangu kontserdid Pühendatud 10. sünnipäevale

Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi! 

Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga)  Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.

Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika.  Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!

Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa. 

Vasak on parem!

Kui ma aasta tagasi raamatukogus oma kahte lõputööd kirjutasin, tekkis mul arvutisse muuhulgas ka nimekiri, miks on seal lihtsam õppida kui kodus. Sest noh.. ma vältisin lõputööde kirjutamist ja ringi hüppamiseks ei ole raamatukogu parim koht. Praeguseks on see kas mõne viiruse poolt ära söödud või jäädavalt kadunud ma panin selle „kindlasse kohta“. Igatahes, mäletan vaid seda, et raamatukogus oli tunduvalt kergem endale selgitada kilode viisi šokolaadi söömist ning aegajalt jalutas seal palju ilusaid poisse ringi.. kes kord olid oma särgid ära kaotanud. Ilmselgelt õppimisele nad kaasa ei aidanud.  Ma aga ei kurda.

Selle aasta sessiga tuli nimekiri hoopis sellest, mida kõike põnevat ma sessi ajal õppisin. Lisaks õppematerjalidele, loomulikult. (Nende omandamiseks oli mul nii uhke süsteem, et raami või ära.)

* Enamus õppeainete materjalid imbusid mulle unenägudesse. Ehk siis nägin unes sarimõrvareid ning ajukahjustusega jääkarupoega, kelle mälu oli tugevalt kahjustunud ning kes oli veendumusel, et ta on tiiger. Kõigele lisaks keeldus ta minu tehtud lillkapsapüreed söömast ning proovis mind hammustada, korduvalt. (Sest jääkarud ilma ajukahjustuseta on loomulikult sõbralikud taimetoitlased). 

* Kodus on ka võimalik endale selgitada kilode viisi šokolaadisöömist. Enamgi veel, minu sisse mahub tunduvalt rohkem šokolaadi kui inimlikult võimalik peaks olema. Tume šokolaad püsib lauasahtlis kauem, kuid kuuma ilmaga sulavad nad ühtemoodi. Lisaks, kas teie teadsite, et Pergale pähklitega tumedas šokolaadis on iga tüki sees 1 (!!!) pähkel. Huvitav, kes neid sinna niimoodi ühekaupa laob.. Nüüd on mul vist pikemaks ajaks šokolaadist kõrini. Aga kui keegi soovitusi tahab, et milline on hea ja milline mitte, võtke aga ühendust. Olen peaaegu ekspert.

* Kaks suurt tassi kohvi varahommikul võrdub sellega, et ma suudan tunni aja jooksul õppimisega samaaegselt luua koreograafia pooltele eurolauludele.

* Traumajärgselt soovitatakse Tetrise mängimist. (Põnev fakt tänasesse päeva - see on ka kõige enam uuritud arvutimäng!). Pole vist vaja mainidagi, et pärast sessi pean ma vähemalt nädala Tetrise seltsis veetma.

* Kannutäis teed on kergem ära juua, kui kasutada väikest tassi. Suure tassiga jääb sageli teed järgi. Mis selle loogika on, ma hetkel veel ei oska öelda. Inimeksperimendid on toredad, eksole.

* „Oh, ma diagnoosisin selle linnu ära! Või... oot.. mis see sõna oligi?“ Määrama. Määrama oli see sõna. Linde siiski määratakse, mitte ei diagnoosita. Mine tea, oleks sess pikem olnud siis  võibolla lõpetaks tõesti pargis puu all istudes ja RHK-10st lindudele diagnoose karjudes.

* Suudan südamerahuga lugeda eksami ülesandest "märgi hipokampus", kujutada ette hüpotalamust ning kirjutada hüpotalamuse kohale suuuurelt hipokampus. Ise uhkusest (või šokolaadist?) lõhki minemas, et teadsin! Piinlik, et ma sellest aru sain alles koju jalutades. Tegelikult ma tean küll, et hipokampus ja hüpotalamus kaks eriasja on. Ausalt! 

Selle sessi raames rääkisin õppimise käigus iseendale hästi palju, et info meelde jääks. Ühe konspekti juures avastasin, et mulle ikka meeletult meeldib mu hääl ning ma oskan väga ilusa intonatsiooniga lugeda. Vabalt võtan kõik pakkumised audioraamatut teha vastu! Igatahes, vahepeal siis kuulasin ka, et mida ma räägin. Põnevaid lauseid produtseerisin. Õppisin vasaku ja parema hemisfääri kahjustuste erinevust tähelepanu osas.... ja teatasin siis kõva häälega ning uhkelt: "Ahhaaa! Vasak on parem!" (ehk vasaku poole kahjustus tõi kergemaid häireid). SaareNaiseRamm käis igatahes küsimas, et kust ma selle raha võtan, et telefoniga nii palju rääkida. Tunnistasin ausalt, et räägin iseendaga. Hea odav!

Semestrist jäi muuhulgas kõrva, et kui keegi depressiooniepidsoodi planeerib, siis praegu on parim aeg - pensioniealisena võivad kahjustused juba suuremad olla. Ajukahjustuse jaoks pakuti ka "parim aeg" välja, aga seda ma momendil enam ei mäleta...

Igatahes, nüüd on sess läbi.

Keskendum....oi näe kass!

Sajab. See ei ole loomulikult mingi uudis; kõik, kes oma kodul akent omavad / katust ei oma, on selle asjaoluga kursis. Eile õhtul alanud ning veel praegugi kestev vihm valmistas mulle kohati pettumuse kui hommikul välja piiludes ei olnudki asfalt 10cm paksuse veekihi all. Selle aga heastab asjaolu, et vihma ja lahtise aknaga magamine on imeline!

Vihm mulle ilmselgelt meeldib. Mõni tunnetab vihma, mõni saab lihtsalt märjaks... Vapper nagu ma olen läksin jala tööle. Loomulikult oli vaja mul igast lombist läbi joosta ning tööle jõudes nägin välja nagu ma oleks tulnud võrkkummikutega ja vihmavarjuta.... ning kukkunud Emajõkke... korduvalt. Alati kui vihmaga kummikud jalga panen suudan end kuskil lombis ringi rullida ning ma ei tea siiani, kas mu kahtlus kummikuaugu kohta vastab tõele või ei. Ükskord koolist tulles hüppasin sõna otseses mõttes lompi. Mööda sõitev jalgrattur hakkas nii kõvasti naera, et oleks teelt välja sõitnud. Tundub, et kujutan liikluses ohtu.

Hoolimata sellest, et koolis suur sess on, saame käia loengutes ning.. kodutöid vorpida ja üha uusi rühmatöid teha. Õppimine aga ei edene mul viimasel ajal üldse. No kohe mitte üldse. Hakkasin eelmise nädala neljapäeval referaati kirjutama ning päeva lõpuks oli mul kirjas kaks lõiku. KAKS LÕIKU. Nädal hiljem on mu kaks lõiku paljunenud peaaegu kaheks leheks. Ilmselgelt uut eepost sellest ei tule. "See pole küll sinulik.... üldsegi mitte." Ei ole tõesti. Keskendumine on viimasel ajal üldse väga ümmargune O. Jah, O. Sest see on suurem kui 0. Ümaram. Kaks minutit teen koolitööd ning siis pean korraks internetiavarusest mingi sõna tähendust otsima või uurima, kuidas APA stiilis teisest viitamist teha... ning tund hiljem avastan end youtubeist vaatamas videosid, kuidas kaelkirjakutega rääkida. (See päevas kaks lõiku kõlab juba päris hea saavutusena, kas pole?). Internet soovitas joogaga tegelema hakata. Joogasoovitusi / muid toredaid ideid keskendumise jaoks? Mul läheb sess muidu väga aia taha...

Vaatasin enda eelmisi sissekandeid ning avastasin, et olen pühalikult lubanud R'iga algusest peale sõber olla. Kuna Muusik pidi mingi pakilise asjaga tegelema lubasin ise meie kodutöö andmeanalüüsi torkida natukene, kuni tema kiired asjad tehtud saab. Selgus, et minu püüdlused R'iga lähemat tutvust sobitada ei ole eriti vilja kandnud, sest pärast kahte tundi mässamist andsin alla ja roomasin SPSS juurde tagasi. Sain faktoranalüüsi tehtud. Vist. Ma arvan. Äkki. Hunnik tabeleid tuli ja ma enda arust lugesin välja, et me ootasime natukene teistsugust tulemust. Vist. Kirjutasin pisarsilmi Muusikule (traumeeritud mina räägib mulgi murdes nagu selgus!) ning minu edaspidise trauma vältimiseks lubas ta, et edaspidi teeme kõike vaid teetassi taustal. Nii et paanikaks ei ole hetkel põhjust... sest ei tule oodata mitte tormi möödumist vaid õppida vihma käes tantsima.