Tähelepanu, valmis olla.. koolistress!

Sõtse informeeris mind eile, et tema ilus kalender andis teada peatselt algavast koolistressist. Vaid loetud päevad - 20 september 14:01 jõuabki juba kohale. Kirjutasin endale tunniplaani üles, et ei tuleks ootamatult. Paratamatult tekib aga hirmuvärin sest... olukord saab hullemaks minna?!

Eile oli tegelikult lihtsalt üks nendest päevadest, kus kõik veab viltu. (Hoiatus, ma loetlen enamus nüüd üles!) Proovid või mitte. Käisime Lallaga päevasel kontserdil - me oleme siiski  nii vanad juba, et õhtul enam pittu ei jõua. Suutsin oma sukad pärast 20 minutit kandmist vastu puutooli lõhki tõmmata. Oligi juba pikk eluiga, eks?

Õhtul loengusse tormates olin just uksest välja jõudnud kui meenus, et tassike teed on kapil valmis, kuid joomata. Egas midagi, valasin termosesse ja võtsin kaasa. Väljas oli loomulikult suvi. Kuna loeng toimus arvutiklassis keerasin kaane kõvasti kinni - juhuks kui kobakäpp minus ärkab ning ma klaviatuuri marineerida üritan näiteks. Kange mulgi naine nagu ma olen siis sai kinni keeratud ikka nii, et... enam lahti ei tule. Plaanisin juba kõrvalboksi minna ja Härra Jõule pisar silmis kurta "Ole hää, keera mu termos lahti" aga.. see kõlas liiga absurdse ja otsitud vabandusena, et poiste tuppa sisse vajuda. Sel momendil ei tulnud mul muidugi meelde, et Preili Sportlane seitsme härja rammuga on. Higimull otsa ees ja näppudelt nahk maas, kuid lahti ma ta lõpuks keerasin. Enam iial kinni ei pane! Oma jõuga tuleb ikka ettevaatlik olla. 

Jõudsin mina mõelda, et sellega mu õnnetustejada lõppeb kuid... oh kuidas ma eksisin. Avastasin, et mu tunniplaan on täiesti võssa. Jälle. Olin suutnud ühe aine osalemistingimusi valesti lugeda ning... tegelikult ma seda vist võtta ei saa vist (kuna ma ei saanud sellele õigeaegselt registreerida, ei saanud võtta teist ainet kus kohad läksid nagu soojad saiad ning sealt saadav praktiline pool on eeldus aines osalemiseks). Mina muidugi olin selle aine nimel loobunud juba teistest loengutest ja neid enam tagasi ei saa (sest puudumine on lubatud vaid 4h, mis minul nüüd liitudes ammu ületatud oleks). Nii toriseva ja turtsuvana ei ole ma end ikka väga kaua näinud... kui üldse.

Itipoistele kirjutasin ka ja küsisin nõu nende käest. Mu kiri oli stiilis "olen loll, minu jaoks sobivat op-süsteemi juhendit ei ole ning ühegi teise juhendi järgi ei suutnud ka asja tööle saada". Sain vastu kirja stiilis "kasutage mõne teise op-süsteemi juhendit". Gee, thanks. Thanks SOO helpful.

Unes nägin, et käisin Lalla juures grupilisel tööintervjuul, mida viidi läbi kuskil pimedas ühe imepisikese aknaga keldris. Lisaks kanti seda netis üle ja ma suutsin end täiesti naerualuseks teha. Minust sai internetikuulsus. Lalla pärast karjus mu peale et, kuidas ma ometi julgen tööintervjuul selliseid asju rääkida?! Minul ei olnud õrna aimugi, mis ma ütlesin. Hiljem selgus, et küsimusele "Kuidas suhtute asjade tegemisse, mis teile ei meeldi?" vastasin mina, et mulle ei meeldi teha asju, mis mulle ei meeldi. Polnud aktsepteeritav vastus.

Ja noh, loomulikult oli piim vanaks läinud ja suutsin ingveri asemel tee sisse küüslaugusoola panna. Ei soovita. 

Aga õnneks ei ole kõik lootusetu. Preili Sportlane on minu uus jooksukaaslane (mul on jooksukaaslane!!) ning õppejõud, ütles (käisin täna kurtmas) et eks ma tulgu esimesse loengusse kohale ja siis vaatame, mis must saab ja mida kaardid näitavad mu tuleviku kohta (korvi ei antud, seega lootust on positiivsele lahendusele!) Lisaks nägin täna Miri, kes tuletas meelde, et ta mulle laimikoogi võlgu on.

Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.

Septembripaanika

Asi on tõsine. Doktor juhtis sellele tähelepanu ja küsis, mis juhtunud on. Ma ei olevat üldse mina ise - eelmisel aastal käisin talle oma koolijutuga pinda kui uni hilistel laboritundidel, nüüd ei maini õppeasutust poole sõnagagi. Tunnistasin siis ausalt üles, et mul on kriis. Tunniplaanikriis. Kõike tahaks võtta! Võtsin ka. Ja siis tuletati mulle üpriski valjuhäälselt meelde, et tegelikult on mul tööleping ning vahepeal tahaks äkki süüa ja magada ka. Lubasin mõned ained maha võtta.

Vestluse lõpuks olin endale kaks ainet juurde registreerinud. Ilmselgelt ei läinud see plaanikohaselt. Võtsin vastu otsuse, et mõned ikka eemaldan sellest pikast nimekirjast. Näiteks need, mis juba nimetusega tekitavad tahtmise peaga vastu lauda taguda - kujutan ette, et nii mõnigi neist võib sama tunde ka keset loengut esile kutsuda ning siis oleks juba üpriski ebaviisakas seal niimoodi kolkida.

Nüüdseks olen saanud kokku plaani, mis on vastuvõetav nii mulle kui töölepingule. Olen igati rahul. Mõni aine vaimustab mind eriti - näiteks algajatele mõeldud vene keel. Minu masterplaan oli kohale minna ja teha nägu, et ma ei ole seda kunagi varem õppinud. Meid on rühmas 22, nendest 3 puutuvad esmakordselt keelega kokku. Ju ma pole ainus kes ne gavarju pa russki kuid on võtnud nõuks see selgeks saada.

Esimese nädala olen õppinud, et mul on meeletult mõttevigu, õppejõud teises teaduskonnas toob mind üliõpilastele siiani eeskujuks, suudan IT alal endale teadmata põhjustel ainsana rühmast ülesandega hakkama saada ning 5 tundi seisnud roheline tee on täitsa joomiskõlblik. Ma arvan, et täitsa hea algus uuele semestrile!