Ämblik sõidab jänest

Täna kodukodust läbi lompide bussijaama silgates püüdsin välja arvutada, millal ma viimati sellest peatusest bussiga läksin. Ammu. Bussis selgus, et ikka väga ammu, sest piletihinda oli tõstetud - mõtlesin omaette, et no siukse raha eest võiks juba tsirkust ja muud meelelahutust saada. 

Kuna olen vanaks jäänud ning ei suuda enam liikuvas transpordis lugeda ilma, et mul süda pahaks läheks otsustasin ühes pikemas peatuses aega kasulikult kasutada ning otsisin oma konspekti üles. Jaa... introspektiivsete meetodite asemele tuli biheiviorism ja laulvad madratsid enureesiga lastele ja... huvitav mis kell on?

Lapsepõlvest saati on mul komme kanda kella "teistpidi" kui tavalised inimesed. Ehk siis pean aja nägemiseks peopesa üles keerama. Mis ajamasin näitas ma teada ei saanud. See-eest olen kursis, mis tunne on omada südamerabandust. Minu jope varukas istus ämblik. TARANTEL! Ah, et neid ei ole Eestis? Rääkige seda talle. Pealegi, mina olen oma elu jooksul näinud päris mitut tarantlit ning kõiki kodumaa pinnalt lahkumata. Mul on fotosüüdistusi! Siiski, on olemas õhkõrn võimalus, et see ei olnud tarantel vaid miskit.. muu ämbulikuline. Ma rõhutan: õhkõrn! 

Jõllitasime siis ämblikuga tõtt. Tema pruunikat värvi ning 8 suure jala ning miljoni silmaga, mina näost valge nagu esimene lumi. Kui väliselt nägin välja kui vana rahu ise, siis kõik organid ja libled minus olid täielikus paanikas.

Seejärel kukkusin rahmima nagu oleks trance-üritusel ning proovisin temast lahti saada. Tuleb välja, et kui sul on ämblikuga sama tooni seelik, on teda päris raske üles leida. Ta lihtsalt... kadus. Haihtus. Mis tähendab, et ta võib südamerahuga mul hetkel jopetaskus või kotis jalad taeva poole lamada ning minu üle naermisest krampe saada. Ja minul ei ole õrna aimugi. 

Õnneks sisaldab homne eksam ka foobiate teemat, katsetasin enda peal kõik õpitu läbi kuni lõpuks mu sisemine floora ja fauna ka rahunes. Tunne, et ta oma kaheksa koivaga mul seljas trambib ei ole aga kadunud. Noh, nüüd ma vähemalt tean, miks piletihinda tõsteti - kui ikka sõitjale koduloom kaasa antakse siis see ongi kallis lõbu.

Edit: Õnneks on maailmas mõni ämblik, kes mulle kõhedust ei tekita. 

ooga booga shooga tooga

Üks eksam veel ja voila! mu selle semestri sess on läbi. Siiani on eksamid läinud üle ootuste hästi ning ma olen rahul. Nagu tavaliselt pakkus ka seekordne periood uusi teadmisi. Mõned õppimist mittepuudutavad on näiteks..

* Õppematerjal sel korral unenägudesse ei imbunud õnneks või kahjuks. See-eest nägin kolme õudusunenägu seoses kooliga ning... muud natukene kahtlast kraami. Näiteks, päike paistis, puud olid rohelised ning õhk suvelõhna täis. Kõndisin mööda tänavat kuni leidsin poriloigu. Seejärel avasin oma ussikujuliste kummikommide paki ja hakkasin neid lompi loopima. Ise seejuures karjudes "Põgenege!! Vabadus!!". Ning see oli üks mu mõistlikumaid öid. Üks ütles, et isegi hullud paigutaks mind pehmete seinte vahele ning teine uuris, kes mu diiler on. See nüüd ei olnud ju NII hull, eks? (Ussidest aga rääkides, te seda artiklit lugesite, kus paeluss ühe tüübi ajus aastaid pesa punus?)

* Saarlastega kooselu lööb järest enam välja. Eksamite ajal läks pool energiat sellele, et mõleda, kas ma pean Ö või Õ tähe kirjutama. Täiskohaga saarlane veel ei ole, sest kui kästi rääkida sarvilisest elukast, kes puhmas magas ütlesin uhkelt "Põder põõnas pöösas". Arenguruumi veel on. Põnev fakt: kõige rohkem vigu esineb lauldes "Tinasõdur" - pöline saarlane minus tõstab peab! 

* Kui kokku segada tatar ja seened, siis viimased omandavad... natukene vihmaussise maitse. Ma oletan vähemalt, et ussid ses koosluses just sel moel mekivad. Kes on mingil põhjusel kogemust omab võiks kommenteerida, kas on. Jätan inimeksperimendid tegemata ja maitseelamuse jätan vahele. Kuigi, tõele au andes maitses see toit päris hästi. (kes mu kokandusandeid ikka kiidab kui mitte ise)

* Liptoni uus roheline tee melissi ja sidruniga maitseb...nartsissilõhnaselt. Kui lõhnal oleks maitse, siis täpset selline see olekski. Vastates teie tekkivale küsimusele, siis ei, ma ei joonud lillevett. Ausalt. (Kuigi, eks tee üks heinaleotusvedelik olegi ju?)

* Viha füsioloogiliseks lahtumiseks läheb organismil umbes 90 minutit, seega kui kellegi välja vihastate, andke neile aega. Umbes poolteist tundi. Pole vaja kohe surkida.

* Iga inimene omandab infot erineval viisil. SaareNaiseRamm näiteks peab kõik õpitava läbi kirjutama. RoosaManna seeeest vajab täielikku vaikust ja põgeneb tavaliselt kööki. Siinkohal tunnistan oma teadmatust ning ei ole kursis, kas külmkapi lähedus on määrav faktor või ei. Mina, nagu sai avastatud, pean kellelegi infot edasi rääkima. Jay on mind nii palju kuulama pidanud, et ülikool võiks talle ka kraadi anda ning mina arvatavasti võlgnen talle ühe neeru. Kui mitte kaks...

* Kui eksameid oleks veel, siis ma hakkaks neid juba somaalia keeles kirjutama. Või teeks otsetõlget eesti keelde..  ooga booga shooga tooga = luua terviklik trauma probleemidega tegelemine. Kahju kohe, et traumaloeng eelmisel aastal ära juba oli.

Uuel aastal vana hooga!

Eluke rullub vanaviisi edasi. Plaanisin küll kogu maailma riikide erinevad uusaastaöö traditsioonid korraga kasutusele võtta - noh, nii igaks juhuks - et uus edukas tuleks. Selle nimel kannaks ju vabalt kahte paari pesu, näriks korraga viinamarju ja läätsi ning jookseks mööda tänavat tühja kohvri ja panniga ringi. Eks? Tegelikkuses ei saanud vist isegi õige jalaga see samm tehtud. Vist. Mul oli pakk suuri säraküünlaid, ma muule keskenduda ei suutnud/tahtnud.

Jõuludeks lubasin natukene sessipuhkust endale. Õppisin eeskujult luuletuse ära, milles palusin jõuluvana, et ta tooks mulle poni, ujumislestad, paneks õnge otsa kala, rinda viskaks lihast, selga pangu pekki, et ma meenutaksin suurt Baruto moodi tihast. Ise särasin uhkusest hullemini kui jõulukaktus keset lauda. Esimest korda viimase ~20 aasta jooksul muutsin ma oma jõululuuletust.  Ette sai traditsiooniline värss ka kantud ikkagi, mis jõulud need muidu on! Muide, kes ütles, et kassid jõulukaktustele liiga ei tee, palun teha LasseTheCat'ile vastav koolitus enne järgmisi jõule. Kingipakkide järgi selgus aga kaks asja. 1) olen ma ääretult tubli laps olnud viimase aasta jooksul ning 2) jõuluvana loeb mu blogi! 

Põnevusest lõhkemas harutasid minu värisevad näpud ilusat paberit paki ümbert ära ning leidsid sealt..raamatu! Mitte lihtsalt raamatu vaid minu lapsepõlve lemmikraamatu! Mäletan siiani, kuidas ma aastasadu tagasi esmakordselt teosega kokku puutudes selle esimese peatüki püstijalu läbi lugesin, sest tegelikult pidin ma hoopis koristama... Vähe sellest, jõuluvana ületas eneseületuse ning.. see ei olnud lihtsalt minu lemmikraamat vaid.. selle hollandikeelne versioon!! *kukub õnnest pikali*

Kas see on irooniline, et SEE mu lemmikraamat on arvestades mu suhet ämblikega?

Lisaks sain ma endale jõuludeks.. peika. Kuulab, vastu ei vaidle ning filmivaatamise ajal ronib kaissu kah veel - ilma et mu imelise filmimaitse üle kordagi kommentaare teeks. Mis sa veel mehest tahad, eks? Ootamatult selgus aga, et SassTheCat jumaldab teda kah..
 

Üldiselt aga on ikka veel sess. Kaks eksamit + üks essee. Essee on mat-inf teaduskonda ning arvatavasti kirjutan sellest, kuidas mu enda arvutikasutus on pärast kursust muutnud. Kas ma õppejõule üles tunnistan, et hoolimata tema tarkadest õpetussõnadest ma ikkagi pahavara endale hankisin on veel küsimärgi all.. Aga uue aasta puhul jagan tarkust ka teile. Minu viimaste päevade põnevaim avastus on footiline aevastamine ehk päikeseaevastus ehk autosomal-dominant compelling helio-ophthalmic outburst syndrome. Teie teate mis see on? Mina ei teadnud. Hoolimata sellest, et 1/3 populatsioonist kannatavat selle küüsis! Põhimõtteliselt kui pimedast ruumist (metroost, kinost) välja päikese kätte tullakse, siis aevastatakse. Kas pole mitte põnev?! Miks, ma teile seletama ei hakka, sest närvid jms ei ole minu tugevaim külg. Minge nüüd istuge kõik lumme ja oodake suve, et katsetada, kas teie ka aevastama kukute.