Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.

Ärevuses tehnika

"Saan ma sind kuidagi aidata?" küsisin kolleegi käest, kes meie printer-skänner-koopiamasina kõrval nõutu näoga omaette urises. "No see ei tee, mis ma tahan!" kõlas pettunud häälel üle toa vastus. "Ahhaa, no vaatame..." ja astusin sammuke lähemale, et paremini toimuvat jälgida. Eeskujulikult näitas, milliseid nuppe ja mis järjekorras ta vaheldumisi jõu ja hellusega vajutab - tulemus aga puudub, järjepidevalt.

"Näed, ei skänni!" hõikas ta võidukalt justkui oleks kartnud, et minu pilgu all masin ootamatult soovitud tulemuse annab. Tuli tunnistada - ei skänninud tõesti. Kraapisin ajusopist kõik oma teadmised skanneerimise kohta kokku ning uurisin, kas ta arvutist on valinud kuhu kausta soovib seda faili, mis õndsalt skännimist ootab. 

"Mis kausta valinud?" suutsin tema nördimusele vaid segadustunde juurde tuua. Kiirelt andsin ülevaate skännimisprotsessist, kuid segaduses pilk säilis. Sain aru, et siin tuleb pigem erialaseid teadmisi rakendama hakata ning uurisin, mis kalli kolleegi eesmärk on; mida ta tahab, et printer-skänner-koopiamasin lõppproduktina endast välja/arvutisse sülitaks. 

"Noh, see paber siin... mis mul on.. seda tahan skännida... et ma saaksin teise samasuguse veel.". "Ahaa... saan ma õigesti aru, et sa tahad mitut samasugust lehte, nagu see mis sul on?" läks minul lambikene peas põlema. "Just just, aga see ei tee nii!" -"Sa tahad koopiat teha, mitte skännimist".

Masin tegi koopia nagu siuhti valmis. Flirtisin ideega minna IT-mehe palgast osa endale küsima, kuid jätsin selle tegemata. Praeguseks olen arvuti/printeri jms abi nii palju osutanud, et võiks palgasedelil eraldi reana välja juba tuua küll.

Mulle räägiti, et see printer-skänner-koopiamasin olla meil üldse "nagu naine", kes "vajab hellust ja hoolt ning mõistvat suhtumist". Minule on jäänud mulje, et tegemist on hoopis sotsiaalärevusega patsiendiga, kellel on madal pingetaluvus. Teine hüpotees on somatoformsete häirete rühma kuuluv hüpohondria - pidevalt vilguvad tulukesed ning ta ootab, et keegi korraks mõne luugi sisse piiluks või nuppe vajutaks. 

Aga kui printerit sellise nurga alt vaatama hakata... on vist aeg endal puhkusele minna?

Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.