ZzzZz...

Eile kõlas nii tore lause. "Kui sa minuga filmi vaatad, teen sulle süüa." Peaaegu paradiis, kas pole? Oh, kõlaks neid rohkem. Siiski, keeldusin ning vajusin magama. Ainult magaks. Kui ma end väevõimuga suutsin hommikul voodist välja lükata, roomasin loengusse, et seal edasi magada. Padjaks kasutasin kas lauda või Katrini õlga. Guaššidega maalimise ajal ärkasin isegi korraks, arvatavasti tänu värviaurudele, olles võimeline joonistama kahepeale "Lõbus vihmasadu". Sellest järgmine loeng möödus jällegi unemaal, aegajalt ärgates ja lauseid üle ruumi hõigates. Minu õnneks, õigeid eesti keele reegleid.

Kahetunnise veestumise järel jõudsin olulisele järeldusele -> loengusse ma enam ei jõua. Sellest olulisem teadmine oli aga see, et kevade mõju, mis hakkas taanduma, on viimastel päevadel märkamatult (ning karmimalt) tagasi tulnud. Kasulik info, sest annab lähiminevikule selgituse. Lisaks sellele lükkab ümber väite (mida on pakutud enam kui paar korda) et ma olen hulluks minemas. (Kuigi ma ei välista seda veel.)

Serj Tankian lõpetab ühe oma luuletuse ridadega "To adapt, adjust, learn and continue. As in a good maze. Where you end up is never where you started, nor where you ever predicted." See sobib kokku mõned päevad tagasi kõlanud soovitusega just go with the flow. Tänane mõistmine kevade suhtes muutis minu hallolluses midagi. Maailm tundub... teistsugune. Is it just me?

I reject your reality...

... and substitute my own.

Mida tegelikult inimesed otsivad? Vaid üht - õnne. Nagu igaühe põrgu on erinev, on ka õnn. Sageli langeb unustuse hõlma fakt, et õnn ei ole mitte sihtpunkt vaid teekond. (Haim Ginott, lastepsühholoog) Tänapäeva maailm muutub üha enam materiaalsemaks ning seetõttu ostetakse kokku kõikvõimalikke esemeid, lootuses, et see toob õnne. Kuigi tegelikult käib see vastupidi. Esmalt õnn ning seejärel materiaalsed esemed.

Usun jätkuvalt, et kõike on võimalik endale külge meelitada ning mõtteenergia on üks võimsamaid. Mul ei ole küll tuua näiteid sellest, kuidas ma mõne õnnetuse tõttu peaaegu halvatuks jäin ning end terveks mõtlesin, kuid see ei takista mul uskumast, et mõttejõu abil saab korda saata praktiliselt kõike. Oluline on viis, kuidas seda tehakse.

Mõtted moodustavad lainevõnkeid, meelitades kohale mõeldut. Millegi vastu võitlemine toob vaid kohale selle, mille vastu võideldi. Välja kiirgav sõnum peab olema positiivne. Mitte "näljahäda lõpp" võid "piisavalt toiduvarusid." Oleme jõudmas olukorrani, kus toimuv ongi vaid võitlus kõige vastu. Kuid kui ollakse kõige vastu, siis ei olla millegi poolt.

Ümbrus on samuti oluline. Sisemisest soovist jääb väheks, kui ümbritsev takistab. Kasutage pilte, kirjutage soovid täpselt, mõelge neile, kujutage neid ette. Käituge, nagu soov oleks täitunud.

Igaüks saab ise luua endale oma reaalsuse.

Turvatundest.

Kriisist ülesaamisel on oluline taastada rutiin, sest see tagab turvatunde. Selle mõtte järgi ei peaks käituma vaid koolis toimuvate sündmuste korral vaid ka igapäevases elus. Ma ei ütleks, et kriis oli, oh ei. Pigem oht teerulliga alla aetud saada, kui Keiti väljendit kasutada.

Püüan järgemööda taaselustada ning hinge sees hoida mingil osal sündmustest, mis moodustavad rutiini. Põhjuseks natukese turvatunde omamine. Nädalavahetus tuleb ikkagi, hoolimata kõigest, porgandikoogiga. Kas teie teate, mis nädalavahetusel juhtub? Mulle öeldi selle küsimuse peale: "Sa küsid vaid korra aastas selliste silmadega, kas ma tean, mis juhtub. Vormel hakkab." Just! Laulurida "Oh vormeliaeg, on vormeliaeg, millal sina tuled" saab lõpuks vastuse. Sel nädalavahetusel! Juba mitmeid aastaid hakkab vormeli hooaeg porgandikoogiga. Ka sel aastal, turvatundeks.

Teise rutiinina üritan säilitada sõtsel külas käimist. Sel nädalavahetusel seal veeded aeg meenutas mulle kohutavalt suve. Filmi vaatamine, viinamarjad. Minu võrdlemine kaanidega ("Sul on siis tähelepanuvajadus.. nagu kaanil!"), rahva kokku ajamine mänguõhtuks .. See kõik oli super. Lisaks sellele sain ma kaktuseseemneid! (Nendest natuke pikemalt lähipäevadel).

Rutiinid, mis mulle meeldisid ja mind aina enam naeratama panid. Here I come!