Rabarber on nüüd mürgine

Tee ja rabarberikoogi saatel uudiseid lugedes jäi silma üks artikkel Postimehest, mis kogub kommentaare nagu ikka kirjutised, kus räägitakse millegi ära keelamisest. Nimelt on valmis tehtud uued terviskaitsenõuded lasteaedadele ning nende kohaselt ei tohi lasteaia territooriumil kasvatada mürgiseid taimi. Loetelu ei anta, antakse aga kirjandust, kust tutvuda ohtlike taimedega. Ning nendeks on siis näiteks: agaav, alpi kuldvihm, kee-palvehernes, putked, hapuoblikas, rabarber ja jänesekapsas, harilik sinilill, nartsiss, piibeleht ehk harilik maikelluke, priimulad ja nurmenukud. Selle loetelu lugemise peale ei suutnud ma otsustada, kas minna testamenti kirjutama või lasta endast teadusajakirja artikkel kirjutada kui väga võimsa tervisega inimesest.

Ma ei ole taimeteadlane ning ei ole ka lugenud igat artiklid nende taimede kohta. Seega ma ei pane kätt südamele ja ei ütle, et osad nendest ei ole mitte kunagi mürgised. Kindlasti teatud olukordades on. Teatud olukordades on šokolaadi söömine ka ohtlik. Teatud olukordades on hingamine ka ohtlik.

Mind paneb aga hoopis mõtlema see, mida me lastele tegelikult lasteaedades õpetame. Praegu liigub ühiskond üha edukamalt selles suunas, et mässime lapsed vati sisse, et miski neile liiga ei saaks teha ja mõõdame ka porgandikõverust, et nad kõverat porgandit süüa ei saaks. Mingid piirangud on muidugi vajalikud aga kas me tahame järgnevates põlvkondades tekitada hirmu sinilille ees või tahame neile õpetada, et pärast sinilille näperdamist peseme käsi? Jah, lapsed peavad olema lasteaias kaitstud kuid kui kaugele me selle kaitsega lähme? Sest mingist piirist alates on see pigem kahju.

Keelata saab kõike. Kuid lapsel ei suudeta 24/7 silma peal hoida, ta leiab oma sinililled ja hapuoblikud ikka üles. Jääb kangesti mulje, et vastutavatel kohtadel olevad inimesed ei taha või ei viitsi või ei oska midagi kasulikku teatud teemade puhul mõleda seega teevad midagi lihtsalt näitamaks, et nad pole niisama istunud. Lapsi koheldakse kui lolle, kes mitte midagi ei oska ega tea. Tegelikkuses on nad aga tunduvalt arukamad kui neid tahetakse näidata. Mida rohkem neid aga kaitsta üritatakse, seda enam nad jäävad ilma kogemustest, mis õpetavad. (Ma ei väida siinkohal seda, et nad peavad hakkama lillesibulaid sööma, et mõista selle ohtlikust). Vaatepilk on kurb.

Sõin oma koogitüki lõpuni ja mõtlen, et oleks teine tükk ka, sööks veel.

Elus on kaks tähtsat reeglit:

... ära kunagi ütle kõike korraga.

Mul läks sõber sõjaväkke. Ütles, et oh kirjuta mulle, et tal igav ei oleks. Ma hoiatasin siis, et minu puhul ei ole normaalseid kirju oodata ju, kas ta riskib. Tema vastas aga enesekindlalt, et mida kahtlasem seda parem.

Vorpisin talle siis kirja, päris mitu lehte. Täna või homme peaks ta kätekõverdusi tegema, et seda kätte saada. Mind tegelikult täitsa huvitab, mis reaktsiooniga ta neid morsekoodis lehti loeb. Ei tea kas peaks varsti morsekoodi ka järgi saatma või suudab selle kuskilt koha pealt leida ...

Notsud ja kööginõud

Kuna peale kooli mu elus mitte muhvigi hetkel ei toimu, siis üldjuhul on inimestel juba siiber saanud minu kuulamisest - sest muud mul rääkida ei ole kui oma uusi loengutest kogutud teadmisi. Õnneks sain ühe kodutöö raames uusi tuttavaid, kes ei pannudki näppe kõrva ja ei hakanud "La-la-laaa" tegema kui ma notsude vajaduste elastusest rääkima hakkasin.

Teiselt poolt jällegi, kuigi sõbrad on aru saanud, et mul muud rääkida pole hetkel kui loomade käitumisest, siis see ei tähenda, et nad mu kuradile saadaks. Mind on ikka vaja, sest nende elus toimub oi kui palju. Lihtsalt, suhtlus on väga monoloogne ning minult oodatakse pigem toetavaid vahemärkusi nagu "mhmh" või "Saan aru".
Positiivse noodina aga see, et esmaspäevaks peaks etoloogiaga ühel pool olema ning kui kõik edukalt läheb, ei istu ma 24/7 kapi toel põrandal õppides.

Aga et teid kallid lugejad säästa mu koolijutust, siis natukene "ühikadraamat" ka. (Draama mõõtmeid see välja ei anna kuid midagi paremat ka pajatada ei ole). Olen kogu oma tudengipõlve ühikas elanud ning ainsad nõud, mis lõhutud, on olnud sellel semestril. (Jah, isegi Belgias, kus tüübid ühe käest läinud peo ajal lõid pudeli otsapidi seina sisse ei lõhutud ühtegi klaasi). Tänase hommikuse seisuga oli kilde aga kolmest erinevast nõust juba- nendest kaks kuulusid mulle. Ehk siis: Minu sigailus ämblikuga teraapiaklaas leidis oma kurva lõpu vannitoas, kus... ma tegelt ei tea ja vist ei taha ka teada, miks nad mu joogiklaasiga vannitoas olid. Sellel asemele osteti uus ja täiesti tavaline klaas, mis leidis oma lõpu paar nädalat hiljem jäädes mu toakaaslase käe ja veekraani vahele. Selle asemele tuli õlleklaasi stiilis klaas, mis on imekombel senimaani elus. (Siikohal on üheks lugevaks argumendiks kindlasti ka see, et seda hoian ma teistest eemale nüüd).
Täna öösel oli kööki tekkinud suuremat sorti pestud nõude virn. Valmistasin mina hoolega oma putru ning pärast üht koputust vastu potiäärt kulbiga...varises see torn nagu laviin. Esimese hooga ei olnudki justkui miskit hullu kuid hiljem avastas toakaaslane oma mõrvatud kausi hunniku alt. Lömastatud suurema kausi poolt. Kuna mingil põhjusel rahvas räägib vaid mulle, et "Kuule, võiks ju olla et kõik koristavad kapi enda järelt ära, eks?" siis võtsin ohjad enda kätte ning läksin ja pidasin hommikul kõigile ükshaaval pisikese loengu teemal "Kuidas ühikas ellu jääda ilma nõusid kaotamata ning prügisorteerimise ABC". Kui sellest kasu ei ole, võtame plastnõud kasutusele.

Ja muud ei olegi. Eesti või Türgi post ei ole mu kirjadest vaimustuses (praeguse seisuga täpselt pooled on kaduma läinud) ning ma oskan itaalia keeles öelda, et ma olen hulluks läinud. Selline see mu elu hetkel on. Aga kes notsudest või puuviljakärbestest või kajakatest teada tahab / vestlust sel teemal teha, vabalt võtke ühendust. :)