Sattusin Põlvamaal teatrisse; kui nime sain teada minutid enne etendust siis sisu alles etenduse ajal. „Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet.“ Ei kõla paeluvalt, ega? Oleks varem kuulnud seda kirjeldus, oleks äkki vahele jätnud. Olgu tänatud kõik, tänu kellele ma etendusele siiski jõudsin. Marko Matvere Jaapani väikese mägiküla elanikuna oli ühtaegu nii mõtlemapanev kui koomiline, haarates publiku üpriski kiiresti. Teatritegemiseks oli valitud Varbuse Hobupostijaam, mis sobis selle jaoks suurepäraselt! Mõne dekoratsiooniga muudeti paik armsaks Jaapani külaks.
Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)
Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)
„Augustikuu teemaja“ vallutas kiiresti koha minu lemmiketenduste nimekirjas (kuulub ka „Toomas Nipernaadi“, „Anna Karenina“). Kes kogemata satub sinnakanti – minge vaatama. Kui kogemata ei satu – minge meelega! Etendust mängitakse neljanda juulini, seega võimalust veel on.
1 comments:
Minu arust kõlab paeluvalt, päriselt. :D
Post a Comment