Jun 13, 2010

Bussidraama ehk reeglid – kellele ja milleks?

Liin Valga-Tartu. Bussi siseneb noor neiu, süles koer ja proovib osta piletit õpilasele Tartusse. Bussijuht teatab selle peale, et koera, kellel puudub suukorv, tema bussi ei luba.* Neiu vastab: „Nalja teete või. Õpilane Tartusse.“ Bussijuht kordab oma lauset. Sellest saab alguse äge vaidlus, mille vältel lubab neiu teha nii kaebuse, sõimab, palub ning väidab, et sellist reeglit ei ole kuskil. Naine, kes on neiuga koos sõnab, et paneb koera kotti ning asi lahendatud - võtab koera, topib kotti ning istub bussi. Bussijuht keeldub jätkuvalt neiule piletit müümast. Lõpuks lubab neiu kõik inimesed endast ette, nood ostavad pileti ära ning.. vaidlus algab taas. Jälle ähvardustega. Bussijuht väidab kindlalt, et ilma suukorvita koera bussi ei lubata ning tema ei võta endale seda vastutust. Bussis olevad inimesed asuvad neiut toetama, kuid bussijuhti ei murra ka see. Lõpuks neiu võtab koera, astub pisarsilmi bussist välja, nimetab juhti värdjaks, saadab ta ebasündsatesse kohtadesse ning soovib tema mädanemist ja kõnnib minema.

Viimasel ajal olen hästi palju kokku puutunud selliste situatsioonidega. Näiteks tudengid, kes ise ei pea kinni kokkulepetest sõimavad õppejõusid nõudes nendelt täpsust ja kiiret reageerimist. Eks igaühe maailm keerleb ümber enda telje, aga miks nõuda teistelt midagi, millega ise hakkama ei saada? Mulle öeldi, et mul on kerge sellist juttu rääkida, kuna mul ju puudub probleem. Just, puudub. Eks ole hämmastav, mida teeb positiivne suhtumine, ise enda elu eest vastutamine ning kokkulepetest kinni pidamine.
Neiu põhjendas end korduvalt sellega, et tema ei ole sellest reeglist midagi kuulnud ja seega ei saa ta seda ka täita ning et ta sõidab iga nädal koeraga niimoodi. Mäletan koolis õpitust veel selgelt, et reeglite mitteteadmine ei vabasta nende täitmisest. Olukord meenutas mulle koolisituatsiooni, kus õpilased teavad hästi oma õigusi, kuid kohustutega ei olda kursis. Reeglid on siiski järgimiseks mitte ajaviiteks kirjutatud. Reeglid reegliteks. Isegi moraalne ja eetiline käitumine hakkab hääbuma. Ilma moraalita oleks eksistents aga talumatu põrgu, kus elu on üksilane, vilets ja loomalik. Moraal on jõud, mis aitab hääbuvas ühiskonna säilitada korda, motiveerib tegema kompromisse ja lahendama asju pikemas perspektiivis. Tänapäeval on suur huvi just antiikse vooruseetika vastu(mille peamine küsimus on missugune inimene ma pean olema), kuna elu on läinud liiga seaduste ja kohustuste peale üle (mida ma pean tegema?)

Enesest lähtuvas elukäsitluses ei ole midagi halba, kuna igaühele peabki ta ise olema kõige olulisem. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et teised elavad täpselt samamoodi – lähtudes endast. Seepärast ongi erinevad kokkulepped - mis saaks elust, kus igaüks ajab vaid oma rida ja käitub kui ainuvalitseja?

*Kuna ma ei ole looma püüdnud bussiga kuhugi viia, ei oska öelda, kas see reegel ka tegelikult eksisteerib.

5 comments:

Anonymous said...

http://lemmik.ee/index.php?044519
aga mul on vist siiani vedanud; pole küll bussist koos koeraga maha jäetud...

Rents said...

Mitte ei usu, et koeraomanik sellest reeglist midagi ei teadnud - pigem eiras seda ja lootis, et ehk veab. Nagu näha, ei vedanud.

Samas, reeglitega saab ka debiilseks minna - tean, et pärnus on bussist välja visatud nii mops kui chihahua, m6lemad p6hjendusega, et pole suukorvi. See, et sellistele koertele suukorvi olemaski ei ole, ei h2irinud turvateenistujat.

Anonymous said...

mina olen üsna tihti linnadevahelistel liinidel reisinud
koos spanjeliga. ta ei mahu kottigi, istus bussi põrandal mu jalgade ees. mõni bussijuht pole mitte midagi öelnud, paar korda on juht kysinud reisijate käest, kas nad lubavad. inimesed on siis kooris hyydnud "jaa!", mille eest olen neid tänanud.ma vastutan oma koera käitumise eest.ausõna, ma ei tea, kas ka absoluutne suukorvistamise nõue on olemas.igatahes tänaval liikudes peab koer olema rihma otsas, suukorvi seal ei nõuta. st. omanik ise otsustavb, kas on vaja ning kui ta juhtub valesti ohtu hindama, hyvitab emotsionaalsele või fyysilisele tervisele tehtud kahju.
minumeelest on jäik seaduse järgimine vahel omamoodi kuritahtlik. inimene peaks ikka suutma olla mõistlikkuse piires paindlik.
muidugi võib juhtuda, et keegi kardab koeri paaniliselt (nagu mõni teine kardab ämblikke)

Anonymous said...

"...hyvitab emotsionaalsele või fyysilisele tervisele tehtud kahju."
ehk kui koer tuleb kallale ja lõhub ära mu näo või muu kehaosa, millest jäävad hiljem suured armid, siis no mind huvitab, kuidas seda mulle hüvitada saab.

kati said...

mina reisin noorema elukaga küll üsna sageli bussiga. suukorvi panen igaks juhuks alati bussi sisenedes elukale ette, sest, jah, niisugune reegel on.

tegelikult on seegi reegel, et juht võib küsida vaktsineerimispassi ja see on meil ka igaks juhuks alati ühes, ehkki reaalselt pole keegi seda kunagi küsinud.

stseenideta oleme siiani igatahes hakkama saanud.

ainus asi, mis mind busside puhul häirib, on see, et koera vedamise reeglid pole päriselt paigas.

me alustame iga sõitu bussijaama kassas küsimusega, et siin on ka üks koer, kas talle on piletit vaja. ja vastus on alati, oih, mina ei tea, bussijuht otsustab. ja siis ma küsin juhilt, kes tavaliselt ütleb, et mina ei tea, vist on juba suur koer küll aga, ah minge niisama.

tobe olukord, sest ma pean igaks juhuks alati koerale piletiraha kaasas tassima, ehkki seni pole vaja läinud, ja tunnen end juhi ees alati nagu ma moosiks teda, et mitte maksta.

nii et kui bussifirmadel on reegel, et suure koera sõit on tasuline, siis määratletagu palun konkreetselt, kust algab suur koer.

rongides on ses mõttes palju parem. elektrikas sõidab loom tasuta, edelas piletiga ja kasvu üle ei pea aru pidama.