Vasak on parem!

Kui ma aasta tagasi raamatukogus oma kahte lõputööd kirjutasin, tekkis mul arvutisse muuhulgas ka nimekiri, miks on seal lihtsam õppida kui kodus. Sest noh.. ma vältisin lõputööde kirjutamist ja ringi hüppamiseks ei ole raamatukogu parim koht. Praeguseks on see kas mõne viiruse poolt ära söödud või jäädavalt kadunud ma panin selle „kindlasse kohta“. Igatahes, mäletan vaid seda, et raamatukogus oli tunduvalt kergem endale selgitada kilode viisi šokolaadi söömist ning aegajalt jalutas seal palju ilusaid poisse ringi.. kes kord olid oma särgid ära kaotanud. Ilmselgelt õppimisele nad kaasa ei aidanud.  Ma aga ei kurda.

Selle aasta sessiga tuli nimekiri hoopis sellest, mida kõike põnevat ma sessi ajal õppisin. Lisaks õppematerjalidele, loomulikult. (Nende omandamiseks oli mul nii uhke süsteem, et raami või ära.)

* Enamus õppeainete materjalid imbusid mulle unenägudesse. Ehk siis nägin unes sarimõrvareid ning ajukahjustusega jääkarupoega, kelle mälu oli tugevalt kahjustunud ning kes oli veendumusel, et ta on tiiger. Kõigele lisaks keeldus ta minu tehtud lillkapsapüreed söömast ning proovis mind hammustada, korduvalt. (Sest jääkarud ilma ajukahjustuseta on loomulikult sõbralikud taimetoitlased). 

* Kodus on ka võimalik endale selgitada kilode viisi šokolaadisöömist. Enamgi veel, minu sisse mahub tunduvalt rohkem šokolaadi kui inimlikult võimalik peaks olema. Tume šokolaad püsib lauasahtlis kauem, kuid kuuma ilmaga sulavad nad ühtemoodi. Lisaks, kas teie teadsite, et Pergale pähklitega tumedas šokolaadis on iga tüki sees 1 (!!!) pähkel. Huvitav, kes neid sinna niimoodi ühekaupa laob.. Nüüd on mul vist pikemaks ajaks šokolaadist kõrini. Aga kui keegi soovitusi tahab, et milline on hea ja milline mitte, võtke aga ühendust. Olen peaaegu ekspert.

* Kaks suurt tassi kohvi varahommikul võrdub sellega, et ma suudan tunni aja jooksul õppimisega samaaegselt luua koreograafia pooltele eurolauludele.

* Traumajärgselt soovitatakse Tetrise mängimist. (Põnev fakt tänasesse päeva - see on ka kõige enam uuritud arvutimäng!). Pole vist vaja mainidagi, et pärast sessi pean ma vähemalt nädala Tetrise seltsis veetma.

* Kannutäis teed on kergem ära juua, kui kasutada väikest tassi. Suure tassiga jääb sageli teed järgi. Mis selle loogika on, ma hetkel veel ei oska öelda. Inimeksperimendid on toredad, eksole.

* „Oh, ma diagnoosisin selle linnu ära! Või... oot.. mis see sõna oligi?“ Määrama. Määrama oli see sõna. Linde siiski määratakse, mitte ei diagnoosita. Mine tea, oleks sess pikem olnud siis  võibolla lõpetaks tõesti pargis puu all istudes ja RHK-10st lindudele diagnoose karjudes.

* Suudan südamerahuga lugeda eksami ülesandest "märgi hipokampus", kujutada ette hüpotalamust ning kirjutada hüpotalamuse kohale suuuurelt hipokampus. Ise uhkusest (või šokolaadist?) lõhki minemas, et teadsin! Piinlik, et ma sellest aru sain alles koju jalutades. Tegelikult ma tean küll, et hipokampus ja hüpotalamus kaks eriasja on. Ausalt! 

Selle sessi raames rääkisin õppimise käigus iseendale hästi palju, et info meelde jääks. Ühe konspekti juures avastasin, et mulle ikka meeletult meeldib mu hääl ning ma oskan väga ilusa intonatsiooniga lugeda. Vabalt võtan kõik pakkumised audioraamatut teha vastu! Igatahes, vahepeal siis kuulasin ka, et mida ma räägin. Põnevaid lauseid produtseerisin. Õppisin vasaku ja parema hemisfääri kahjustuste erinevust tähelepanu osas.... ja teatasin siis kõva häälega ning uhkelt: "Ahhaaa! Vasak on parem!" (ehk vasaku poole kahjustus tõi kergemaid häireid). SaareNaiseRamm käis igatahes küsimas, et kust ma selle raha võtan, et telefoniga nii palju rääkida. Tunnistasin ausalt, et räägin iseendaga. Hea odav!

Semestrist jäi muuhulgas kõrva, et kui keegi depressiooniepidsoodi planeerib, siis praegu on parim aeg - pensioniealisena võivad kahjustused juba suuremad olla. Ajukahjustuse jaoks pakuti ka "parim aeg" välja, aga seda ma momendil enam ei mäleta...

Igatahes, nüüd on sess läbi.