Teeme ise kella ehk kuidas ma pensionäridega Sepa turul käisin

Tahan saada käsitööblogiks muidu suren! 

Või siiski mitte. Aga vahepeal on tore nikerada ja pusida  - eriti just sünnipäevakinke. Jah, mina olengi see kohutav inimene, kellele meeldib teistele tähtpäevadeks enda meisterdatud kraami kinkida ja siis ootan, et nad mind kiidaks kui oskuslik ma olen.

Nii pidi ka Herr Holmes oma sünnipäeva tähistama minu tehtud kingi saatel. Seda juba mõnda aega tagasi, kuid avastasin, et sissekanne oli jäänud avaldamata - kingitusega aga sai nii palju vaeva nähtud, et on jälle ideaalne näide kui tubli ma olen.

Igatahes, umbes neli kuud enne Herr Holmesi sünnipäeva tuli mul idee. Tegutsema hakkasin ma maksimaalselt nädal varem, nagu alati. Esimese sammuna uurisin sõber google käest, kust on võimalik üldse võimalik saada vajalikke jullasid - kellamehhanismi. Seadsin sammud käsitööpoodi nr 1. Poes oli nagu pärlipomm plahvatanud, silme eest tahtis kirjuks võtta. Vajalikku kraami neil polnud aga oma järgmise kaelaketi idee sain küll. Asi seegi, eks?

Sammud käsitööpoodi nr 2. Maja küljes suur silt, mis poe olemasolust teavitab, kuid poodi ennast pole - olla ära kolinud. Huvilistele oli viisakusest aadress ka jäetud. Egas midagi, sammud käsitööpoodi 2.1! Marssisin sisse ja uurisin, kas neil kellamehhanismi on. Üks müüjatest vaatas mind näoga, nagu ma oleksin heleroosa lipsuga tulnukamune fooliumpaberisse pakitult osta tahtnud. Teine oli natukene vähem üllatunud ning ütles, et võibolla neil äkki kuskil ehk midagi vist on - aga kuna nad kolisid siis on see "kindla koha peal" hetkel. Pakuti võimalust, et kolme nädala pärast nad tellivad Saksamaalt - tulgu ma siis! Keeldumise peale suunati mind aga edasi mittekäsitööpoodi nr 3 ehk "Ostke odava hinnaga kell Säästukast, lammutage laiali ja saate vajalikud jupid" ja mittekäsitööpoodi nr 4 ehk kellassepa juurde. 

Mu plaan oli siiski ilma lammutamata kella ehitada seega läksin kellasepale külla. Tore onu, vahetab mul juba aastaid kelladel patareisid. "Ei, ei ole. Aga minge Sepa turule, seal parema kätt on pood, noormehed aitavad kõik õigete suurustega jullad valida."

Kui Sepa turg siis Sepa turg. Buss number 9 tundub alati väike nagu kilukarp, ragiseb naljakalt ning üle 30 kiirust sisse ei võta. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et sel päeval oli kogu Tartu ka siukseid kiirusepiiranguid täis). Bussis on tavaliselt pensionäre nagu seeni pärast vihma. Ühe härra kõrval oli koht vaba ning sinna istus teine temavanune. Kaks võõrast inimest. Ja siis läks lahti - kellel mis haigus, kellel kust valutab, kellele arst mis rohtu kirjutanud on ning kuhu üldse arsti juurde minna! Huvitav, kui ma mõne endavanuse kõrvale istuks ja lõputöödest rääkima hakkaks, kas mind vaadatakse imelikult? Või saaks ka jutule? On kellelgi kogemust?

Sepa turul oli pood täpselt seal ja selline nagu juhtnöörid ütlesid. Jõudsin vaevalt sisse astuda ja küsimisnäo teha kui juba tormati minu suunas justkui ma ängistuses preili oleks keda vaja päästa on. Pool lauset sain öelda kui mind lohistati käekõrval leti äärde ning see vajus valiku all looka. Pähe midagi ei määritud - uuriti põhjalikult, mis projekt täpselt on ning vastavalt sellele näidati kõikvõimaliku hinnaklassiga kraami. Enamgi veel - nad küsisid asju mille peale mina ei olnud veel mõeldagi jõudnud. Tegime nalja, et "Ha, nagu tüüpiline naine tehnikapoes - vastab et "noh, ilus peab olema". Rõhutati, et kui ei sobi võin tagasi tulla ja ümber vahetada. 

Kunstipoest sain lõuendi. Kodus värvisin siis rohelise ja kollasega ilusaks, tegin augu sisse ja toppisin kellamehhanismi auku. Tsitaat ka peale kirjutatud (Herr Holmesi ühelt lemmikkujult) ning voilaa! Tüüp oli vaimustuses. Ta hiljem kurtis küll, et tiksuvat öösiti veidi liiga valjult kuid sekundiseieri eemaldamine mõjus kui nõiajook! (ehk siis hästi). Tehke ise ka, aeg jookseb, tik-tak.