Jalutan töölt koju, peas oma mõtted ja... järsku kuulen kuskil "Mjäu!". Esimesel korral vaikne ja tagasihoidlik, edasi aina nõudlikum. Kuna sellises olukorras ütleb iga inimene ilmselgelt kutsuvalt "Kiss-kiss", siis ei saanud ka mina muul moel käituda.
"Kiss-kiss!" hõikasingi siis põõsasse. Põõsas vastas selle peale "Mjäu!". Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust uurida, kas see häälitsev elukas mulle ka taskusse mahuks ja ma ta koju kaasa saaks võtta. Samal hetkel hüppas põõsast välja (taskusse sobimatu) triibuline neljajalgne sabaga kassike, nurrumootor undamas. Tuli, kõndis kaks tiiru ümber minu, ronis sülle, vaatas oma heleroheliste silmadega mulle otsa ja lasi endale pai teha. Minut hiljem hüppas ta taas maapinnale ning tatsas minema.
See ei ole ainus sellelaadne juhtum. Mind on töölt tulles poole tänava ulatuses saatnud kolm kassi. Aiapostide otsast on minu möödudes sülle püüdnud hüpata üks kuni mitu, tähelepanu njäugudes nõudnud kümned ja kümned. Kõikjal on neljajalgsed nurrumootorid, kes tahavad sõprust sobitada.
Kuna ma sardelli viinerikiles eriti ei meenuta ning lihaga pole natuke aega kokku puutunud, et sellega neid meelitada... jääb üle vaid üks loogiline selgitus - mina olengi Disneyprintsess! Tööl ju istun ka oma pika patsiga kõrgel tornis. Aken on ainult selline, et all pole mõtet oodata kuni ma ühekaupa juuksekarvad aknavõre vahelt läbi topin, et mööda neid üles saaks ronida.
Jah, mina olengi Disneyprintsess. Või siis nõid. Ükskõik, vähemalt Disney tegelaskuju sellegipoolest!
0 comments:
Post a Comment