Oranž sümboliseerib rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust.

"No sinu oma, seega sina pead talle ka poest piima tooma" ütles Vanemlik Eeskuju otsustavalt aastal 2001, kui pisike punane neljajalgne meil mööda elamist esimest päeva ringi tatsas. Ma ei mõistnud, mida ta sellega püüab nüüd öelda - siililegi ju selge, et just seepärast ma ei saagi minna, et minu oma. Praegu on möödapääsmatu ning tingimata vajalik iga hetk karvapalliga veeta, tutvust sobitada, panna alus igavikulisele sõprusele. Selle kõrvalt ei jää ometigi aega sisseostude tegemiseks. Vanemliku Eeskujuga väitlemine annab üldjuhul vaid ühe tulemuse. "No olgu," olin siiski lõpuks pettunult nõus, "aga kui ma tagasi tulen, alles siis paneme talle nime!" lugesin kodustele sõnad peale. Väidetavalt see nime panek ei olevatki nii, et vaatad kassile otsa ja paned nime.

Kui ma kümme minutit hiljem poest piimapakiga naasesin...olid nemad jõudnud vahepeal kassile otsa vaadata ja tutvustasid mulle - see on meie Sass. Väike kui mannatera, kirpe täis kui kirbukasvatus ning kõrvad suured kui nahkhiirel. (Aastatega ta kasvas kõrvadele järgi.) Mul ei välgatanud ühtegi paremat nime ka sel momendil, seega pidin leppima valikuga. Aastaid hiljem lugesin kuskilt, et kasside nimes soovitatakse S tähte kasutada, pidavat see neile sobima või meeldima. Nii et minu lahkus lubada neil jätta soovitud nimi oli igati õige.

Sass. Heal lapsel mitu nime. SassTheCat, Tiiger, KUHUSAJÄLLERONID?,  PalunÄraMineMuRiidekappiEtSealtRiideidVäljaLoopida, KäpadMuTeekruusistVälja!. Kõige paremini reageerib ta muidugi nimedele, mis meenutavad väga külmkapiukse avamist ning krõbinatopsi kolistamist. See äratab ka kõige suuremast unest. Hea kohe, et mõni nimi nii hästi mõjub.

Oranž sümboliseerivat rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust. Nii et kasukavärv oli SassTheCatil igati õige. Seda rõõmu, mida see neljajalgne karvapomm jagas on suurem kui sõnad. Julgusega tal probleeme ei olnud. Ei kartnud ta ei mu vee ega teeklaasis solberdada, isegi kui ma pahakspaneva pilguga teda jälgisin; ei kartnud ta rangelt keelatud aladel (köögilaud) istuda - kuigi olgem ausad, see julgus tuli korra kahe aasta jooksul. Sõbralikkust jagas ta kõigile - eriti külaliste jalanõudele. Mida karvasem, seda parem. V.a. suitsetajad - need polnud tema sõbralikkust väärt. Ning hiilgav.. oli ta vurruotsest sabatutini.
 

Kui ma öösel üles ärkan, siis esimesed poolteist sekundit ta on ikka sealsamas. Laiutab keset voodit nagu tekiraskus justkui kartes, et tekk muidu öösel ära jalutab. Need on need ilusad hetked enne kui alateadvuse karmid mängud meelde tulevad. Jah, eks ta ole.... kodu ilma kassita on vaid maja.

Puhka rahus, oranž sõber!