4 inimest. 1 tund. 12 päästetud elu.

Läksime ja usaldasime oma veenid "vampiiride" hoolde. Mulle mõjub vere andmine hästi - oleksin sagedamini doonor kui saaks ja tohiks. Meelis ja Silver kaotasid oma veenide süütuse doonorluses ja ma olen veendunud, et kui nende käest hetkel küsida siis nad on igati positiivselt meelestatud.
Verekeskuses tekib tänu sealsetele inimestele tunne, et sa oled vajalik ning nende tänusõnad on siirad. Puhas siirus, see mida muidu harva kohtab.

Päästke elu, minge doonoriks!

P.S. Kas Tartu on koguaeg olnud niivõrd täis plakateid ja tekste?

Peeglivestlused.

Olete te kunagi tundud seda ülevoolavat enesekindlust ja tugevust, mis tekib siis kui te suudate viimasel momendil end kokku võtta ja öelda „Ei“ millelegi, mida teie arvates polnud võimalik lõpetada? Näiteks kui eneselõikajal on tahtmine end vigastada ja ta võtab juba terariista kätte, kuid suudab sellest loobuda hetk enne vigastuse sooritamist. Või toitumishäirete käes vaevleja ütleb „Ei“ iseendale enne söömaorgia korraldamist hoides juba lusikat suu juures.

Ning on vahe – kas nuga heidetakse minema täiesti tavalises olukorras või kui emotsioonid on laes ning enesevigastamine näib ainsa võimalusena. Kindlasti olete seda tundnud, et on vaid üks lahendus. (Rahuneda ei ole muidu võimalik kui sigaret süüdata jne) . Loon drastilisi kujutluspilte, ma tean. Kuid „suudab sõimukirja saatmata jätta“ ei kõlanud üldsegi nii hästi.

Rachel sarjast „Friends“ ütles kord: „If I can do this [coffee], I feel like I can do anything!“. Tema kohv küll ebaõnnestus ja kui ta sama asja hiljem pesu pesemise kohta ütles, ebaõnnestus toogi tegevus (positiivne on see, et ta sai kõik oma riided värvitoonilt kokku sobima). Kuid mõte jääb – eufooria tundest, mida tekitab iseenesest võitu saamine on kirjeldamatu. Ning see on väärt pingutusi. Katsetage - jääge võitluses endaga võitjaks.

Dialoogid iseendaga.

Kujund, mis tekib tajumise käigus pole kunagi meeleelunditele toimiva stimulatsiooni otsene koopia. Seega tajuvad kõik maailma veidi erinevalt. Tegin eile otsustava sammu ning ütlesin välja kõik oma mõtted (mitte küll päris nii nagu ma oleks soovinud). Eesmärgiks näidata seda kuidas minule olukord tundub, eesmärgiga näidata mida mina tunnen, eesmärgiga saada aru, mida teine mõtleb, et säilitada (või taastada?) enamat kui mälestus tolmustel piltidel. Ainus vastus, mis ma sain oli "Jah, ma tean seda." Ta teab. Lohutav, eks? Kas ka mõistab? Kui mõistab, siis teeb meelega nii? Või kui ei mõista, kas siis saabki üldse kunagi mõistma? Kas minu väljaütlemised muutsid midagi või rääkisin ma seda iseendale?

Küsimusi oh kui palju. Hämmastaval kombel suutsin need lukustada ajusopi kaugeimasse nurka - enne eksamit ei ole soovi nendega tegeleda. Jah, eksamit. Meil on sess, elagu ülikool! Sess ühe eksamiga, detsembris sai hüpatud ja akrobaatikat tehtud selle nimel. Ja nüüd on hingel hea.

Uue aasta müstika - mitte midagi ei muutunud kuid kõik on teistmoodi.